Maailmataju 2.1

tagant. Näiteks mingi kindel neuronipopulatsioon on aktiivne iga 20 ms tagant. Selles ongi
ajurütmide olemus. Ajurütmid on olemas alfa, beeta, teeta ja delta sagedusega. Näiteks delta rütm
esineb inimesel sügava une ajal. Selle sagedus on kuni 4 Hz. Kuid delta rütm töötleb ka keskkonna
rütme. Delta rütmi on täheldatud ka isegi kognitiivsete protsesside korral. Mäluprotsesside korral on
oluline just teeta rütm, mis on 4-8 Hz sagedusega. Alfa rütm on sagedusel 8-12 Hz. Alfa rütm on
seotud ajus paljude pidurdavate protsessidega ja aktiivse infotöötlusega. Kuid aktiivse
infotöötlusega ja ka motoorikaga on seotud ka beeta rütm, mille sagedus on 12-30 Hz. Kuid gamma
sagedus algab alles 30 Hz ja lõpeb see enamasti 150 Hz juures, kuid on täheldatud ka 600 Hz
gamma sagedust. Gamma rütm on seotud samuti aktiivse infotöötlusega, kuid samas ka teadvusega.
Näiteks on ta seotud ka mälu- ja tajuprotsessidega, tähelepanuga jne. Sensoorse töötluse efektiivsust
mõjutavad samuti gamma rütm ja rütmifaas. Erinevad ajurütmid on erinevate funktsioonidega, kuid
nende rütmide piirid ei ole tegelikult väga selged. Ajus on rütmilised protsessid, kuid ei teata nende
samade protsesside ruumilise ulatuse kohta. Näiteks ei ole teada seda, et kas ajus eksisteerivad
sellised lained, mis liiguvad edasi-tagasi üle terve aju või üle mingite aju piirkondade. Kas ajus
eksisteerib mingisugune seisulaine sarnast. Näiteks ühe vihje võib anda see, et inimese aju on
päeval enamasti ärkvel ( funktsionaalses seisundis ), kuid öösel aju enamasti magab. Ärkvel olles on
ajus olevad neuronid üldises aktivatsioonis, kuid magades ( unenägudeta une faasis ) inimese aju
neuronid on lakanud üldise aktiveerimise. See tähendab, et neuronite aktivatsiooni ei ilmne. Kuid
kõik see tähendab ju aju mingit üldist võnkeprotsessi. See tähendab seda, et aju üldine aktivatsioon
ja ka üldine mitteaktiveerivus ajas perioodiliselt üksteisele järgnedes kordub. Ka seda võib
nimetada omamoodi ajulaineks – õigemini üldiseks ajulaineks. See ju sarnaneb üksikneuroni
aktivatsiooniga, mis samuti ajas perioodiliselt muutub.
Elava inimese aju sarnanebki nagu suletud võnkeringile, sest inimese ajus olevate neuronite
funktsioneerimine loob potentsiaali võnkumisi elektriväljas, mis on rakust väljapool ja need ei
eraldu aju hõlmatud ruumist. Need elektriväljad on sageli rütmilise ehitusega ja need näitavad
neuronipopulatsioonide aktiivsuse perioodilisust ajas. Kui aju aga lakkab töötamast ( aju sureb ),
siis muutub see nagu avatud võnkeringiks, mille korral ajus eksisteerivad väljad ei jää enam aju
osade sisemusse, vaid need eralduvad nendest. Eespool oli juba juttu sellest, et aju töö lakkamise
korral jääb aju ilma verevarustusest. Näiteks kliinilise ajusurma korral, mil kogetakse surmalähedasi
kogemusi, jääb aju ilma verevarustusest. Sellest tulenevalt ongi põhjust arvata seda, et muutuvad
väljad ajus eralduvad närvikoest elektromagnetlainena just siis, kui aju jääb ilma verevarustusest.
Ilmselt sellepärast, et sellisel juhul vere magnetiline koostis ei mõjuta ( tõmbejõududena ) enam
neuronipopulatsioonide välju ja seega jäävad ajus olevad väljad „lahtisteks“. Aju elektromagnetvõnkumised
ongi eespool kirjeldatud tuntud ajulained. Sellist efekti nimetame nüüd aju
võnkeringiefektiks. Elav aju on nagu suletud võnkering, kuid surev aju sarnaneb pigem avatud
võnkeringile. Peab märkima seda, et tegemist on siiski ainult analoogiaga või sellise nähtuse
„piltlikustamisega“. Võtame näiteks mobiilside. Oletame, et mobiiltelefon on võimeline edastama
ka videosid ja muusikat. Mobiil ise on nagu inimkeha, kiibid aga nagu närvikude. Informatsioon,
mis on kuvarilt paista, eksisteerib mobiilis kui kehas. Kui aga saata mõnele teisele mobiilile
videosalvestus või muusikat, siis see toimub elektromagnetlainete abil, mis on muundatud
vastavates mobiili elektroonilistes detailides. Nagu näha on – mobiilis sisalduv info on võimeline ka
eksisteerima ilma mobiili olemasoluta. Täpselt sama on võimalik ka inimese kehaga. Närvikoes
olev info on võimeline eksisteerima ka ilma närvikoeta – seda siis elektromagnetenergiana. Sellisel
juhul väljal on energia ja ka informatsioon. Kõik mida inimene varem on läbi kogenud või on
teadnud, on „talletatud“ ka sellesse välja, mis enne eksisteeris närvirakkude vahelises ruumis.
Ruumi asukoht on nüüd aga muutunud. Väli kannab endas informatsiooni.
Kuid peab arvestama ka seda, et kõik füüsikalised nähtused ( ka ajus olevad füüsikalised
protsessid ) peavad alluma ka energia jäävuse seadusele. Ameerika rakubioloog Robert Lanza on
tsiteerinud nõnda: „Ehkki üksikorganismid on määratud iseennast hävitama, ei ole elusolemise
tunne – teadmine, kes ma olen – muud kui aju sisemuses töötav 20-vatine energia allikas. Too
energia aga ei kao surres. Üks kindlamaid aksioome ( füüsika ) teaduses on see, et energia ei sure
mitte kunagi, seda ei saa ei juurde tekitada ega hävitada“. Energia jäävuse seadus ütleb meile tõesti
seda, et energia ei kao ega teki juurde, vaid see muundub ühest liigist teise. Nii on ka inimesega.
83