Maailmataju 2.1

korraldaja. Esimesse liiki kuuluvad nn pseudopsüühilised nähtused, milledel võivad tegelikult olla
üsnagi lihtsad füüsilised seletused. Nende hulka kuuluvad näiteks poltergeisti nähud. „Nimetatud
ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr. Teise liiki või
kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja seega ei ole need
füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks kehast väljumised,
surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju
kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab
mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne
„tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et
sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat
informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks“.
Carr liigitab kolmandasse kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid
samas on need seoses ka füüsilise maailmaga. Nendeks võivad olla näiteks psühhokinees,
meelteväline taju ja telepaatia. Ateena Ülikooli füüsik Fotini Pallikari tõi konverentsil ühe näite
psühhokineesi kohta. Ta olevat analüüsinud saksa psühholoogide korraldatud katsete tulemusi.
Selliste katsete eesmärgiks oli see, et kas inimesed on võimelised mõjutama juhuslikke füüsikalisi
protsesse. Psühholoogid sisestasid arvutisse elektroonilise müra, mis koosnes juhuslike positiivsete
ja negatiivsete impulsside jadast. Ja pärast seda inimesed mõjutasid vaimselt nende impulsside
statistilist jaotumust. Operaatorite mõju ei suutnud statistika tuvastada. Kuid teistsuguse tulemuse
andis pikaajalisi korrelatsioone silmaspidav alternatiivne lähenemine. Sellest selgus see, et
operaatorid olid võimelised mõjutama infoühikute paiknemist, kuid nende keskmine väärtus ( keskväärtus
) jäi ikkagi muutumatuks.
Cambridge´i Ülikooli Cavendishi laboratooriumi Nobeli preemiaga vääristatud füüsik Brian
Josephson on hakanud nende paranormaalsete nähtuste füüsikalisi aspekte lähemalt uurima. Seda, et
eluvormid on võimelised mõjutama statistilisi protsesse, arvestab ta selle tõsiasjaga. Just seda laadi
toimuvad inimese psüühika ja mateeria omavahelised mõjutused ongi põhjuseks, et miks füüsikud
on hakanud paranormaalseid nähtusi uurima. „Eks ole ju kvantmehaanika esimene füüsikateooria,
mille puhul tuleb arvesse võtta ka vaatleja rolli,“ selgitab Carr. „Vaatlejat ei saa vaadeldavast
süsteemist lahutada, ehkki ei ole täpselt teada seda, et mis rolli mängib selles protsessis inimese
teadvus.“ Paljud füüsikud arvavad seda, et kvantmehaanika oleks isegi võimeline paranormaalseid
nähtusi omaks võtma. Näiteks Roger Penrose, matemaatilise füüsika professor, on juba üritanud
kvantmehaanika abil seletada normaalse inimese teadvuse olemust. Londoni Birkbecki Kolledži
teoreetilise füüsika professor Basil Hiley aga ei usu seda, et kvantmehaanika üksinda seletaks ära
paranormaalsed nähtused ja ta selgitab: „Kvantprotsessid aitavad meil inimmõistust tundma õppida,
kuid vaja on midagi enamat.“
Kuid Carr on pigem optimistlik ja ütleb paranormaalseid nähtusi uurivate teadlaste kaitseks seda,
et „koventsionaalses“ tänapäeva füüsikas on väga palju just oletusi, mitte aga tõestatuid fakte. Ta
ütleb: „Võib öelda seda, et superstringi kohta on isegi vähem tõendeid kui meeltevälise taju kohta.
Me vähemalt üritame paranormaalseid nähtusi laboratooriumi tingimustes esile kutsuda.“
Paranormaalseid nähtusi uurivaid teadlasi ei peeta akadeemilises ringkonnas austusväärseks,
kuid see teeb veelgi rohkem meelehärmi kogu selle asja juures. Kuna tegeletakse nüüd ka
teadvuseuuringutega ja teiste piirialade teemadega, siis suhtumine on siiski läinud paremuse suunas.
Kuid teadlased uurivad praegu paranormaalseid nähtusi pigem oma põhitöö kõrvalt. See on nagu
nende hobi. Kuid anname viimase sõna Barlow-le: „Selles vallas ei oleks võimalik teha suuri
edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möönmaks üleloomulike jõudude võimalikkust
ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väidetest.“
Paranormaalsed nähtused on maailmas eksisteerinud peaaegu kogu inimajaloo jooksul. Vähemalt
nii on seda tundnud inimene ise. Erinevatel aegadel on neile omistatud erinevaid tähendusi ja
erinevaid vorme. Isegi tänapäeval, mil teadus on inimühiskonnas vägagi arenenud, on olemas nähtused,
mida inimteadus ei oska seletust anda. Neid nähtusi on tegelikult väga palju – palju rohkem
kui avalik üldsus arvata oskakski – ja neid on ka eri liike ( vorme ). Näiteks nähakse vaime ja kummitusi
– inimesi, kes peaksid olema surnud. Neid ei nähta ainult enam vanades lossides nagu pajatavad
sellest filmid või raamatud. Neid nähakse ka täiesti tavalistes inimeste elupaikades – nagu näi-
45