Maailmataju 2.1

siin seda, et inimene läheb tagasi aega ( minevikus aset leidnud sündmusesse ), mida ta ka mäletab.
Ta muutub ka ise nooremaks. Mälestus ajast, kust ta tulnud on, jääb talle alles. See sarnaneb (
inimese elu ) filmi kerimisega tagasi aega, millal inimene saab hakata oma elu uuesti läbi elada,
kuid nüüd teades mis teda ees ootab. Inimese psüühikale avaldab see loomulikult kujuteldamatut
mõju. Seda tekkinud tajumuljet ei ole võimalik sõnades kirjeldada.
Ise reaalselt ajas rännata on hoopis midagi muud kui näha seda filmides. See on umbes samasugune
efekt kui ruumi kogemine. Näha näiteks kosmoses planeeti Maad reaalselt oma enda silmadega
on tunnetus aga väga erinev sellest kui vaadata seda foto pealt või filmidest. Tunnetamine erineb
väga suurel määral sellest mida me senini oleme kogenud.
Inimene tajub aja ulatust Universumis osaliselt – mitte selle kogu tervikut. Kuid ka kogu tervikut
on võimalik tajuda. Toome välja näiteks ühe analoogia. Kui kõrges vanuses inimene satub äkki ajas
tagasi ( on reaalselt rännanud ajas näiteks oma enda lapsepõlve ), siis tajub ta aega, lapsepõlvest kuni
hetkeni mil ta ajas tagasi hakkas rändama ehk olevikuni, teistmoodi kui harilikult. Seda siin kirjeldada
muidugi ei ole võimalik. Kuid just niimoodi võikski ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja
ulatust ( aja kestvust ), kui me seda teeme mineviku või tuleviku nö. kauguse tunnetamisega olevikust.
Me mitte ei peaks ainult minevikku või tulevikku ennast reaalselt tajuma, vaid ka selle kaugust
olevikust ( minevikust, tulevikust ). Inimene tajuks näiteks aega ( aja ulatust ) lapsepõlvest kuni
kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt liikunud ajas vanadesse
aegadesse ja tajub aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel juhul siis olevikust tulevikku
). Niimoodi võiks ta kogu enda elu-aega tunnetada ja selle aja osa võrrelda näiteks planeet Maa
enda „eluajaga“. Inimese eluiga on ju tühiselt väike Maa omaga. Me teame seda, kuid sel korral inimene
juba tajub seda. Samamoodi võiks tajuda kogu aega Universumis, kogeda seda kogu oma ulatuses.
Ja ka inimese osa kõiges selles.
Selliste kogemuste uudsus ei kaoks inimesel mitte kunagi. Elamusi kogetakse alati nii nagu oleks
see alles inimese esimene kogemus. Nendest ei väsi mitte kunagi. Alati on need tunnetused väga
„värsked“.
Igal inimesel on omad mälestused enda elust. Oletame nüüd hetkeks, et inimene mõtleb (mäletab
) enda elus ühele kindlale sündmusele ajas ( minevikus ). See on mälestus inimese mälus. Sellisel
puhul ta mõtleb olevikus mineviku peale. Seda võib tegelikult igaüks ise teha. Selline on ka tavapärane
aja tunnetamine inimesel. Kuid nüüd aga oletame hetkeks, et inimene liigub reaalselt ajas
sinna - millal ja kus see sündmus, mida ta mäletab, aset leidis. Kuid mälestus tulevikust ( kust aja
rännak algas ) jääb alles. Nagu näha on nüüd vastupidine olukord. Inimene mõtleb – mäletab – nüüd
seda aega ja kohta, kust ta tulevikust tuli. Mäletab tuleviku sündmusi. Sellisel puhul ta „mõtleb“
olevikus tuleviku peale või minevikus oleviku peale. Nagu näha vastupidiselt esimesele juhule.Kuid
nüüd tajub ta aega teistsugusena kui harilikult – esimese juhu korral. Inimene tunnetab nüüd hetkede
vahelisis kaugusi ajas. Nende ulatusi ajas. Ja ka inimese enda „kohta“ selles. Inimene tajub aja
ulatust, aja sügavust. Esimesel juhul selline tunnetus ei teki. Küll aga võib tekkida nostalgiline tunne.
Teisel juhul aga inimene tajub sündmuse ( enda mälestuses ) kaugust ajas.
3.4 Ajatu ja ruumitu taju
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „viibib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis.
Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust seletatakse juba ajas rändamise füüsikateoorias
põhjalikumalt. Seepärast siin me seda tegema ei hakka. Ainult nii palju, et hyperruumis kaob ära
aeg ja ruum. See tähendab seda, et aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe punkti vaheline kaugus
ruumis on lähenenud lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks
ja pikkuse kontraktsiooniks. Tavaruumis on aga aeg ja ruum olemas. Tavaruum on meie igapäevaselt
kogetav aegruum. Kuid inimene ei taju hyperruumis „olles“ või „liikudes“ aega ega ruumi.
Selline asjaolu on tõestatav ainult eksperimentaalselt.
Inimene ei taju enam aega. Aeg muutub tema suhtes ajatuks, toimub ajatu kogemine. Selline
psühholoogiline aspekt ilmneb näiteks inimese reaalsel ajas liikumisel ( täpsemalt öeldes teleport-
19