Maailmataju 2.1

sooritamist korralikult ette planeeritud. Näiteks tehakse kindlaks katsetingimused ja uurimisobjektide
arv. Näiteks kui uurimisobjekte on väga vähe, siis etendab suurt rolli ka juhus. Kui aga neid
uurimisobjekte on liiga palju, siis on katset ka raskem teha. Mõne teadusliku eksperimendi korral
kasutatakse nii eksperimentaal- kui ka kontrollgruppi, mis peavad olema täiesti ühesugustes
uurimistingimustes. Erinevus võib sisse tulla ainult muutujas. Teadusliku uurimustöö ettevalmistamisel
tehakse kindlaks teadustöö kestvus, vaatluste ja katsete esinemis arv. Vajadusel kasutatakse
või luuakse andmetabeleid- või graafikuid, kuhu siis markeeritakse esinenud vaatlusandmed. Antud
näites valime näiteks 10 füüsilist keha, mida me siis laseme vabalt kukkuda kuskilt kõrguselt.
Laseme nendel kehadel ükshaaval vabalt kukkuda esmalt õhus ja siis pärast vaakumkambris. Uurimistingimused
on peaaegu samad, kuid erinevus seisneb ainult selles, et ühel juhul määrab kehade
liikumise kiiruse muutus õhk, kuid teisel juhul ei ole mingeid kõrvalmõjusid. Sellise katse korral on
väga selgesti näha seda, et kehad kukuvad vabalt ühesuguse kiirusega õhuta olukorras, kuid
vastupidisel korral osutub see, et raskemad kehad kukuvad kiiremini kui kerged kehad. Sest õhk
takistab kergematel kehadel kukkuda.
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile
mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud
gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda
suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni
suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.
Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.
See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside
korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus
väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis
oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka
tõepoolest suureneb.
Tulemusi analüüsitakse ja tehakse sellest järeldused. Selline etapp esineb pärast sooritatuid
katseid ja tehtud vaatlusi. Kahe grupi vaatlustulemusi omavahel analüüsitakse ja võrreldakse.
Hiljem luuakse graafikuid ning tulemused, mida saadakse, lisatakse teadaoleva teadusliku informatsiooni
hulka. Kui analüüsimisel saadavad tulemused annavad tunnistust hüpoteesi tõesuse kohta,
siis hüpotees loetakse õigeks. Et aga ikkagi uskuda hüpoteesi teaduslikku väärtust, tuleb katseid
korrata. Kui ka sellisel juhul osutub hüpotees kinnitatuks, siis on hüpotees muutunud tõsikindlaks
teaduslikuks faktiks. Kui esimesed või korduskatsed on aga osutunud ebaõnnestunuteks, siis tuleb
hakata otsima vigu katse korralduses või hüpoteesi esitamises. Pärast seda peab kõik teadusliku
meetodi etapid uuesti läbima. On olemas ka selliseid juhuseid, mil tuleb teadlastel kasutada
teaduslikku meetodit lausa mitu korda enne kui mingi probleem saab lahenduse.
Seega on võimalik teaduslikus uurimismeetodis eristada järgmisi etappe: probleemi püstitamine,
taustinfo kogumine, hüpoteesi sõnastamine, hüpoteesi kontrollimine ning tulemuste analüüs ja
järelduste tegemine.
Joonis 1 Teadusliku uurimuse etapid.
56