Maailmataju 2.1

See on siis seaduspära ruumiline komponent. Kuid ajaline komponent on aga järgmine:
NB: s # t, kui v # 1 ( m/s ). Järelikult:
juhul kui s = 1 ( m ). See viimane seos näitab meile seda, et mida vähem aega „kulub“ liikumiseks
ruumis ühest punktist teise, seda suurem peab olema keha kineetiline energia. See näitab ka seda, et
kui palju energiat „kulub“ massil ühest ajahetkest teise liikumiseks. Kuna gravitatsioonivälja
tsentrist eemaldumisel ajavahemikud lühenevad ( ja kahe ruumipunkti vaheline pikkus pikeneb, mis
oma olemuselt ongi Universumi paisumine ) ja arvestades viimast lihtsat seost aja ja ( kineetilise )
energia vahel:
( kus m on näiteks galaktika mass ja E on selle kineetiline energia ), siis valemist on näha seda, et
ajavahemike lühenemisel ( ehk t väärtuse vähenemisel ) galaktikate kineetiline energia kasvab:
Huvitav on märkida seda, et sellise tõukejõu olemasolu, mille ilmnemine avaldub alles kehade
vahekauguste suurenemisel, on leitud mujalgi kosmoloogilistes arvutustes. Kuid seda tõlgendatakse
eelkõige vaakumi energiana, mis loobki sellise tuntud tõukejõu. See arvutatakse välja järgmiselt.
Kasutades Poissoni võrrandit, saab kirja panna gravitatsioonilise potentsiaali kujul:
kus rõhk näitab samuti gravitatsioonijõu allikat ja tihedus ning rõhk avalduvad vastavalt
kus p on rõhk ja ρ on tihedus ning vastavalt nende A indeksid näitavad tavalise aine, energia ja
tumeaine kogutihedust ( kogurõhku ). Võrrand kirjeldab gravitatsioonile alluvat ainet. Kui me aga
võtame
siis saame esimesest võrrandist järgmise avaldise
40