Maailmataju 2.1

situatsioone ja luua sellest tuleviku stsenaarium. Kronesteesia võime on kindlasti inimmõistuse üks
põhifunktsioone, mille olemasoluta ei tunneks me selliseid kultuure, mis tänapäeval olemas või
säilinud on. Analüüsida minevikku ja olevikku ning sellest järeldada tulevikus aset leidvaid
sündmusi või objekte on inimese mõistuse üks tähtsamaid omadusi. Näiteks tööriistade
valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsuse vormi – nimelt
abstraheerimisvõimet. See tähendab seda, et inimesel on ajus kujutlus valmistavast tööriistast juba
varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab inimese arukust. Psühholoog
Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse realiseerimise võimeks või vahel
mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese intelligentsus avaldub näiteks
kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi, mõelda lähteandmetes sisalduva
kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus ja tulevikus. Seepärast ei saa
elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta minevikku, see elab ilma
tulevikuta.“
Kuid unisoofilises psühholoogias käsitleme teistsugust ajataju vormi, mis seisneb erinevate
ajahetkede omavaheliste kauguste tajumisel ajas või üldse ajataju puudumist.
Kõik sündmused ja nähtused Universumis toimuvad ruumis ja kestavad teatud aja. Aeg ja ruum
( aegruum ) on Universumi üks kõige fundamentaalseim „mõõdupuu“ või „nähtus“ - seda esineb
absoluutselt igalpool, absoluutselt iga loodusnähtuse juures. Nii esineb seda ka Unisoofias. Ka seal
on aja ja ruumi tunnetamine üks maailma tajumise olulisemaid tahke. See on ilmselt nö. kõige fundamentaalsemaid
taju liike. Kõik ülejäänud Unisoofias kirjeldavad taju liigid on juba nendest tulenev.
Aja tunnetamisega on samad lood mis ruumi korralgi. Ka aega tajub inimese teadvus ainult osaliselt.
See mida inimene tajub aega kogu oma elu jooksul – elades planeet Maal – on tegelikult ühe
suurema aja ulatuse osa – nimelt Universumi kogu aja ulatuse osa.
Noor inimene ( näiteks 10-aastane laps ) tajub aega teisiti kui väga eakas inimene ( näiteks 90-
aastane ). Tema jaoks on paljud tähtsad sündmused veel alles ees, kuid eaka inimese jaoks on paljud
tähtsad sündmused jäänud minevikku. Noor inimene mõtleb palju tulevikus aset leidvatele
sündmustele ( kuid vähe minevikule ), kuid üsna eakas inimene mõtleb hoopis palju minevikule ja
vähe tulevikule. Temal esineb nostalgiat tunduvalt rohkem kui sellel noorel inimesel. Väga eakas
inimene tajub enda lõpu lähedust.
Oletame, et inimene ( kõrges eas ) vaatab fotoalbumis enda vanu pilte või vaatab enda vanu filmikaadreid
– sündmusi, mil ta oli väga noor. Seda oleme ilmselt me kõik korra elus teinud. Selline
„mineviku aja tunnetamine“ või „nostalgia“ ei ole võrreldav sellega kui inimene ise on vanades aegades
( sooritanud ajarännaku ) ja näeb kõike oma enda silmadega – mitte ei ole mineviku aja vahendajateks
vana foto, film või muud selle taolist. Selleks peab inimene reaalselt rändama ajas.
Võib ainult ettekujutada millised tundmused inimest valdavad kui ta rändab ajas minevikku või tulevikku.
Näha endaga seotud ( või mitte endaga seotud ) sündmusi pealt kas siis kõrvalt vaates või
nii, et ta elab uuesti üle mineviku elamused. Selline aja, aja möödumise või mineviku ja tuleviku tajumine
ei ole üldse võrreldavad lihtsalt mälus sobramisega, meenutamisega või vanade fotode – filmide
– vaatamisega. Oma silm on kuningas. Kuid sellist tunnetust ei pea kogema ainult siis kui inimene
ise on taas vanades aegades ( rännanud ajas näiteks lapsepõlve ). Just sellist tunnetust peaks
saama ka ilma sellise võimaluseta. Tajuda seda lihtsalt nö. oma enda peas – ettekujutledes.
Kui inimene reaalselt liigub ajas ringi – minevikku või tulevikku – siis tema aja tajumine on selgelt
erinev tavapärasest aja kulgemise tajumisest. Seda võib muidugi mõjutada ka see, et kui kiiresti
liikumine ajas toimub. Selline ajarännak ei peaks toimuma siis, kui inimene asub mingi transpordi
sees ( ajamasina ), vaid see peaks toimuma loomulikumalt. Nii nagu inimene liigub ruumis. Näiteks
inimene kõnniks maantee serval. Inimene kogeb ennast just nagu väljaspool aega. Aja kulgemise
ja mineviku – tuleviku ulatuse tunnetamine aga ilmselt puudub või on tavapärasest aja tajumisest
väga erinev. See on pigem muundunud aeg.
Kui inimene rändab ajas tagasi ( näiteks oma teadaolevasse lapsepõlve ), siis sellisel juhul
minevik ja tulevik inimese tajus „vahetuvad kohad“. See tähendab seda, et inimese minevikus
asetleidnud sündmused toimuvad nüüd olevikus ja olevikus toimuvad sündmused on ( ajas tagasi
rändamise korral ) tulevikus. Niimoodi tajub nüüd inimene. Kuid ajas tagasi rändamist mõeldakse
18