Maailmataju 2.1

Viimane seos näitab meile juba impulsimomendi jäävuse seadust ehk
See tähendab seda, et impulsimomendi jäävuse seadus tuleneb ruumisuundade samaväärsusest.
Kuid laengute jäävuse seadused tulenevad mitmesugustest sümmeetriaomadustest.
( Lorents 1998, 257-263 ).
2.5 Ajatu Universum
Seni on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kuid kui liikuda ajas, siis
ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja esile kerkib ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus
asetleidvad sündmused ei toimu enam ajaränduri jaoks minevikus, sest ta on ju liikunud ajas.
Temale kehtib ainult oleviku ajavorm. Selles mõttes Universum ise on tegelikult ajatu. See tähendab
seda, et aega ei ole. Kuid sellest järeldub omakorda veel üks tõsiasi. Igasugune liikumine
Universumis on seotud ajaga – täpsemalt öeldes ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja
tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse kirjeldamiseks kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja
lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum ise on tegelikult ajatu, s.t. eksisteerib ainult oleviku
ajavorm, siis Universumis toimuv ka tegelikult ei liigu. Liikumist ei ole tegelikult olemas. See on
illusioon. Sellepärast, et eksisteerib ainult olevik ja minevikku ning tulevikku ei ole tegelikult
olemas.
Igapäevaselt elav inimene liigub sageli ruumis ühest punktist teise. Kuid ajarändur liigub ajas
ühest ajahetkest teise, mis sisuliselt on analoogne ruumis liikumisega ühest punktist teise. Sellest
tulenevalt eksisteerivad Universumis ammu hävinud hooned, kuid seda teistel ajahetkedel nii nagu
olevikus eksisteerivad hooned erinevates ruumipunktides. Selles mõttes ongi Universum tegelikult
ajatu. Aega ei ole olemas.
Võtame ühe näite. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel elab. Ta on
Universumis olemas, kuid elab nö. minevikus, mitte olevikus ( ega ka tulevikus ). Inimene elab
meie suhtes möödunud ajahetkedes. Olevikus muidugi teda ei ole ja pole ka teda tulevikus. Aga ta
on siiski Universumis olemas. Kui olemas ei ole aega, siis ei ole olemas ka ruumi. Asja sisu
mõistmiseks vaatame järgmist seost sellega.
Kui inimene liigub ruumis ( tavaruumis ), siis ta on erinevates ruumipunktides, kuid ei saa olla
seda üheaegselt. Näiteks inimene viibib oma majas ühel hetkel köögis, kuid mitte elutoas. Ja siis
mõnel teisel ajahetkel toimetab ta elutoas, kuid mitte enam köögis. Ajaga on tegelikult samasugused
lood. Universum eksisteerib tegelikult „ajaliselt ühekorraga“. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga.
Ammu surnud inimene tegelikult ikka veel „elab“ nii nagu inimene majas viibib ühes ruumis, kuid
teistes ruumides teda ei ole. Selles seisnebki ajatu Universumi olemus. Seda näitab vaieldamatult
ajas rändamise võimalus ise. Aja eksisteerimine sarnaneb ruumi eksisteerimisega. Universum
eksisteerib erinevates ruumipunktides, kuid ka erinevates ajahetkedes.
Ajas rännak näiteks 26 aastasse minevikku on põhimõtteliselt samasugune, mis inimese
liikumine majas ühest toast teise. Aega tegelikult ei ole. Ruumis on võimalik ühest asukohast teise
liikuda. See sama asjaolu kehtib tegelikult ka aja kohta. Minevikus aset leidvad sündmused on
tegelikult Universumis olemas, mitte nii, et need enam ei eksisteeriks. Analoogiline seos on ruumis
toimuvaga. Näiteks inimene sõidab linnast ära maale puhkama. Mõnda aega inimest ju linnas ei
eksisteeri, kuid teda on ju siiski olemas ( elab maal ). Ei ole ju nii, et teda enam üldse olemas ei
oleks, kui linnast on ta lahkunud. Mõne aja pärast tuleb ta ju linna tagasi. Täpselt samamoodi on ka
ajaga. Ammu surnud inimene tegelikult on olemas Universumis, kuid ta eksisteerib teises
ajahetkes. Nii nagu inimene on maale puhkusele sõitnud, linnas teda enam ei ole. Ajaga on
104