Maailmataju 2.1

mateeria vormi. Ainelised olendid ( näiteks Maa inimesed ) seda teha ei suuda, sest ained ei ole
võimelised läbima üksteisest, kuid väljad seda suudavad. Näiteks gravitatsioonivälja ei ole võimalik
varjestada – see tähendab seda, et gravitatsioonijõud mõjub inimesele ka majas viibides. Sellist
„läbilaskeomadust“ teame olevat ka vaimudel ja hingedel, sest ka nemad olevat suutelised läbima
näiteks seinu ja üldse füüsilisi kehasid. Näiteks surmalähedastes kogemustes, kui inimene on
väljunud oma kehast, siis on läbitud „uue kehana“ ka arste ja medõdesid. Selliseid juhtumeid on
olnud päris palju. Kuid hoolimata sellisest „läbilaskeomadusest“ suudab amorphusolend ka
mõjutada füüsilisi kehasid.
Väljanägemise poolest kujutab amorphusolend endast kui ühte suurt valgust. Seetõttu nimetatakse
amorphusolendit ka kui valgusolendit. Visuaalselt on näha väga suure intensiivsusega valguskuma.
Amorphusolendid eksisteerivad just nagu valgusena. Selline asjaolu on tingitud just sellest, et
kuna amorphusolend eksisteerib elektromagnetväljana, on teada, et valgus on kui elektromagnetlaine
laineteooria järgi, kuid kvantteooria järgi aga hoopis osakeste ( footonite ) voog. Füüsika õpetab
meile seda, et osakesed nimega footonid on elektromagnetilise vastastikmõju vahendajaks, mida
me tajume valgusena, kuid sedagi ainult kindlatel lainepikkuste vahemikus. Seepärast näebki
amorphusolend välja kui valgus, sest olendi olemise aluseks ei ole rakuline keha, vaid puhas
elektriväli. See on ka üks põhjusi, et miks inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes just
valgusolendeid – mitte mingisuguse muu väljanägemisega olendeid. Religioonis aga nimetatakse
üldiselt valgusolendeid ingliteks. Juba Piiblis nimetatakse „säravas valguses helkivaid olendeid“
ingliteks, keda mõistetakse kui Jumala teenreid.
Amorphusolend on võimeline olema tavainimesele nii nähtav kui ka nähtamatu. Näiteks
surmalähedaste kogemuste korral ei näe arstid inimese elustamiskatsete juures valgusolendeid, mida
aga kehast väljunud inimene näeb. Olend on ise kui valgus ja samas „ise“ võimeline seda valgust ka
mõjutama. See tähendab seda, et oma väljanägemist on see olend võimeline muutma. Näiteks
ilmutab „vaim“ ennast elavatele kas noore või vana mehena. Kuidas see täpselt võimalik on - ei ole
kahjuks veel teada.
Kaaluta olek on amorphusolendi tajumustes üks tavalisemaid kogemusi, mida tavainimene
kogeks seda ilmselt ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib tavainimene kogeda ka siis, kui
toimub vabalt lendamine, näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma. Kahtlemata on enda „raskuse“
puudumist võrratult hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks tajueffektidest, mis esineb ka
surmalähedaste kogemuste korral. See on tegelikult üks esimesi tundmusi, kui väljutakse operatsioonisaalis
oma kehast.
Amorphusolendi eluiga on morphusolendi ( need on ainelised eluvormid nagu näiteks Maal
elavad inimesed ) elueast võrreldamatult pikem. Ilmselt on surematu, sest nad eksisteerivad ka teistes
aja ja ruumi dimensioonides, kus ajamõõde „ära kaob“. Selline asjaolu ei ole tegelikult veel
kindel, sest ei ole veel täpselt teada seda, et milline vahekord on elektromagnetväljal aegruumiga
amorphusolendi korral. Aja ja ruumi füüsika teadmised piirduvad inimkonnal ainult relatiivsusteooria-
ja kvantmehaanikaga. Kuid võib ilmselt kindlalt väita seda, et eluiga on amorphusolendil pikem
kui morphusolendil.
Amorphusolendi levimine ruumis osutub aga täiesti erinevaks tavainimese omast, kes kasutab
ruumis liikumiseks oma jalgu – kõndimiseks ja jooksmiseks, kui välja arvata tehnoloogilised
abivahendid. Kuna amorphusolendil mingeid jäsemeid ei ole, siis „hõljutakse“ läbi ruumi nii nagu
teeb seda näiteks udukogu või pilv. Ka seda on täheldatud surmalähedaste kogemuste korral, mida
inimesed on kirjeldanud kui „võrratut kogemust“. Lendamine, levitatsioon või hõljumine oleksid
amorphusolendil täiesti tavalised kogemused. Niisamuti ka „antigravitatsioon“ ( mis seisneb
raskusjõu ignoreerimises ) oleks absoluutselt tavaline võimalus. Seepärast tuntaksegi kaaluta olekut.
Ruumis liikumine võib toimuda väga kiiresti, sest elektromagnetilise vastastikmõju ( mõju )
maksimaalne kiirus on teadagi valguse kiirus ise, kuid sedagi alles vaakumi korral. Valgus levib
vaakumis ligikaudu 300 000 km/s. See tähendab ka seda, et amorphusolendi liikumiskiirus võib
läheneda valguse kiirusele vaakumis. Kuid Universumi suurte mastaapide läbimiseks kasutatakse (
aegruumi ) tunneleid, „neutraalseid kanaleid“, mille korral liigutakse lausa ühest galaktikast teise.
Selliseid aegruumi tunneleid tuntakse füüsikas üldrelatiivsusteoorias, mille korral on aegruum väga
palju kõverdunud. Neid nimetatakse „ussiaukudeks“. Amorphusolendi elektriväli suudab mõjutada
94