Euroopa varjupaiga- piiri- ja sisserändeõiguse käsiraamat
1p7iVcP
1p7iVcP
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
<strong>Euroopa</strong> <strong>varjupaiga</strong>-, <strong>piiri</strong>- <strong>ja</strong> <strong>sisserändeõiguse</strong> <strong>käsiraamat</strong><br />
peegeldus <strong>Euroopa</strong> riikide mure näilike abielude pärast <strong>ja</strong> selles loetleti tegurid, mis võivad<br />
anda alust uskuda, et abielu on näilik.<br />
Isikute vaba liikumist käsitlevad õigusaktid ei sisalda tavaliselt peigmehe või pruudi sisserändeluba,<br />
eelistades keskenduda perekondade seadustamisele või taasühinemisele.<br />
Olukorrale, kus taotletakse tulevase abikaasa välisriigist riiki lubamist, kohaldatakse<br />
ainult mittediskrimineerimise põhimõtet.<br />
<strong>Euroopa</strong> Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast tõlgenduses saab järeldada, et vastavalt<br />
<strong>Euroopa</strong> inimõiguste konventsioonile võib riik kehtestada mõistlikud tingimused kolmanda<br />
riigi kodaniku õigusele abielluda, tegemaks kindlaks, kas kavandatav abielu on<br />
näilik, <strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>dusel seda takistada. Seega ei tarvitse riik <strong>Euroopa</strong> inimõiguste konventsiooni<br />
artiklit 12 rikkuda, uurides välisriigi kodanikuga abiellumist, et teha kindlaks, kas<br />
tegu pole näiliku abieluga. See võib hõlmata nõuet, et välisriikide kodanikud teavitaksid<br />
ametiasutusi kavandatavast abielust <strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>duse korral võidakse nõuda neilt teavet<br />
seoses nende sisserände seisundiga <strong>ja</strong> abielu ehtsusega. Ühes hiljutises kohtuas<strong>ja</strong>s leidis<br />
<strong>Euroopa</strong> Inimõiguste Kohus samas, et kuigi olemuslikult vastuvõetav nõue, mille kohaselt<br />
peavad sisserändekontrolli läbimise kohustusega isikud esitama abiellumisloa saamiseks<br />
taotluse, on siiski erinevatel põhjustel tõsiselt probleemne.<br />
Näide: kohtuasi O’Donoghue vs. Ühendkuningriik 211 puudutas abielu sõlmimise<br />
takistusi, mille oli kehtestanud Ühendkuningriik. Sisserändekontrollile allutatud<br />
isikutelt nõuti, et nad hangiksid sisserändeametilt loa, enne kui neil lubati sõlmida<br />
tsiviilõiguslik abielu, väl<strong>ja</strong> arvatud juhul, kui isikud lasid abielu sõlmida anglikaani<br />
kirikul. <strong>Euroopa</strong> Inimõiguste Kohus leidis, et süsteem ei olnud ratsionaalselt seotud<br />
eesmärgiga vähendada näilike abielude esinemist, kuna otsuse langetamisel, kas<br />
anda väl<strong>ja</strong> vastav tunnistus, loeti määravaks üksnes individuaaltaotle<strong>ja</strong> sisserändeseisundit<br />
<strong>ja</strong> abielu ehtsuse kohta päringuid ei tehtud. Kohus leidis, et süsteem oli<br />
vastuolus <strong>Euroopa</strong> inimõiguste konventsiooni artikliga 12. Kohus leidis ühtlasi, et<br />
see oli diskrimineeriv religiooni alusel, kuna kooskõlastustõendi hankimisest olid<br />
vabastatud ainult anglikaani kirikus sõlmitud abielud. Lisaks leidis kohus, et selliste<br />
tõendite eest võetavad tasud olid liiga kõrged <strong>ja</strong> ei näinud ette lõivust vabastamist<br />
või selle vähendamist puudustkannatavatele isikutele.<br />
211 <strong>Euroopa</strong> Inimõiguste Kohus O’Donoghue jt vs. Ühendkuningriik, nr 34848/07, 14. detsember 2010.<br />
114
Change language