Download (4Mb) - E-Ait

keskmiselt iga 16 km tagant ning Mecklenburgis, Pommeris ja Sileesias olid linnad üksteisestu 20 km kaugusel, 9 siis Liivimaal lahutas linnu u 100–200 km. Miks Liivimaa jäikeskajal nii vähe linnastunud piirkonnaks, see on omaette käsitlust vääriv teema. Siinkohalon oluline ainult tõdeda, et väikelinn vajab Eesti ajaloo uurimuses senisest suuremat tähelepanuja seda mitmel põhjusel. Ilmselgelt pole võimalik väikelinnu kaasamata saada õigetettekujutust Eesti ala resp. Liivimaa kesk- ja varase uusaja linnast ja linnakultuurist. Kuiväikelinnade käsitlemine piirdub vaid nende poliitilise mõjuvõimu tühisuse ja väikesemajandusliku tähtsuse nentimisega, 10 siis on see selgelt ühekülgne ja piiratud läheneminening kindlasti ei rahulda enam tingimustes, kus Euroopa teiste piirkondade väikelinnadeajaloo uurimine jõudsalt edeneb.Näha väikelinnas kõigest suure linna tähtsusetut vähendatud koopiat oleks samamoodi eksitavnagu Liivimaa linnastumise käsitlemisel minna mööda linnaõiguseta nn turukohtadest. Väikelinnade,olgu siis linnaprivileegidega või privileegideta (nagu Kuressaare, Lihula, Keila, Valga jt),ignoreerimine tähendaks Liivimaa linnakultuuri olulist vaesestamist. Veelgi enam, Eesti ala resp.Liivimaa väikelinn on oluline peatükk Euroopa urbaniseerumise ja linnakultuuri ajaloos. Sedajuba kas või põhjusel, mille toob esile Robert Bartlett: “See oligi just väike turulinn, mis kujunesEuroopa suurte maa-alade pöördumatu kultuurilise ümberkujunemise liikumapanevaks jõuks.” 11Käesoleva töö uurimisobjekt on Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi esimesel poolel.Teadlikult on piirdutud ainult Uus-Pärnuga. Pärnu jõe vastaskaldal asunud piiskopilinn, Vana-Pärnu, on vaatluse alt kõrvale jäetud, rõhutamaks muu hulgas isegi ajaloolaste hulgas ununemakippuvat tõsiasja, et keskajal oli nende puhul tegu kahe omaette linnaga. Vana-Pärnu ajalugu onrohkem põhjust käsitleda kas eraldi või koos teiste Saare-Lääne piiskopkonna linnadega.Muidugi ei saa eitada n-ö kaksiklinna fenomeni, see tähendaks aga eeskätt kahe linna omavahelistesuhete ja kommunikatsiooni uurimist. Just linnade omavahelise suhtluse kontekstispuudutatakse Vana-Pärnu teemat ka käesolevas väitekirjas. Tänapäeva linnaajaloo-uurijadjagavad linnad suurteks ja väikesteks vastavalt elanike arvule (vt lähemalt ptk 1.2.1). Sellekriteeriumi järgi liigitub Uus-Pärnu kahtlusteta väikelinnade hulka. Kuid teisiti polnud olukordka keskajal, siis oli olukord kaasaegsetele selge: Liivimaal oli kolm suurt linna, ülejäänuidnimetati väikesteks. 12 Eeldatavasti ei tähendanud väike olemine keskajal mitte ainult väikestelanike arvu, vaid see oli seotud vähese poliitilise mõjuvõimuga, piiratud linnaliste vabadustegajms, samal ajal viitas see ka madalale positsioonile kohalike linnade hierarhias. Tõenäoliselt aitaskoha kujunemisele hierarhias kaasa ka linna asutamise aeg, nimelt pretendeeris Riia kui Liivimaalinnadest vanim juhtivale positsioonile. 13 Selles seoses väärib märkimist, et ajaloolased tüpologiseerivadlinnu ka vastavalt nende asutamise ajale, nii toimus perioodil 1150–1250 Kesk-Euroopassuurte linnade rajamine, ajavahemikul 1250–1300 asutati aga väikelinnu. 14 Uus-Pärnu liigitubsellegi määratluse alusel väikelinnade hulka. Käesoleva töö eesmärk ei ole siiski selgitada, miksühest või teisest linnast keskaja Liivimaal sai väike ja mitte suur linn, vaid uurida lähemalt91011121314Robert Bartlett. Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950–1350. Tallinn 2001,lk 252–253.Üks värskemaid hinnanguid väikelinnade osale keskaja Liivimaa ajaloos pärineb Tiina Kalalt: “Kuigijuriidiliselt linna staatuses olevaid asustusüksusi oli keskaegsel Liivimaal õige mitu, võib linnadena mitteainult õiguslikus, vaid ka majanduslikus ja poliitilises mõttes tollal siiski käsitleda vaid Tallinna ja Tartut.Kõigi ülejäänute tähtsus linnana ei ületanud tõenäoliselt oluliselt kohaliku tagamaa piire (s.t u 30 kmlaiust raadiust),” vt Tiina Kala. Saare-Lääne piiskopkonna käekäik. — Saare-Lääne piiskopkond. ArtiklidLääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 23.Bartlett, Euroopa sünd, lk 267.Vt nt Akten und Rezesse der livländischen Ständetage. Bearb. Leonid Arbusow, sen. (=AR). Bd. III:1494–1535. Riga 1910, lk 766, nr 301 § 43.Vt nt Liv-, Esth- und Kurländisches Urkundenbuch (=UB). F. G. v. Bunge, Hg. Bd. VIII: 1429 Mai–1435.Riga, Moskau 1884, lk 577–578, nr 956 § 3.Eberhard Isenmann. Die deutsche Stadt im Spätmittelalter: 1250–1500. Stuttgart 1988, lk 27, 28.10