Download (4Mb) - E-Ait

Lynthemist isegi kiirema tee raeametite tippu läbis ordumeistri endine sekretär NicolausBarenfeldt, kes valiti raadi 1541. ja 1543. a bürgermeistriks. Ta oli teadaolevalt esimene juristUus-Pärnu raes. Barenfeldt abiellus Uus-Pärnu gildivanema Dam van dem Brami õetütreMargarete Dorrega, kes sai kaasavaraks gildivanemale kuulunud kivist elumaja jõe ääres jaaia. 649 Barenfeldti varasemaid sekretäritöö kogemusi ära kasutades andis raad talle ülesandeksseada sisse linna pärusraamat ning korrastada teisi linnaraamatuid. Tasuks suure töö eest kinkisraad talle vahvärkkõrtsitoa Punase torni juures. 650 Tänu oma kunagisele ametile säilisidBarenfeldtil sidemed orduvõimuga, sealhulgas suhted Pärnu ordulossi elanikega. Viimastestpuutus ta muu hulgas kokku Johann Renneriga ja Thomas Hörneriga. Barenfeldt oli tuttav nendemeeste kirjatöödega, nii Renneri Liivimaa kroonika kui ka Hörneri “Livoniae historia”-ga. Üheskirjas ta koguni tsiteerib Renneri kroonikat. 651 Ordul jätkus hoolt seista hea oma endise ametnikumajandusliku heaolu eest, nimelt läänistas 1551. a ordumeister talle poole tuuleveskist linnaees. 652 Ka Barenfeldt ei keelanud ordumeistrile oma teeneid. 1558. aastal oli ta ordumeistrivolitatud esindaja Tartu kantsleri Holtschueri vastases protsessis. 653Kõnekat võrdlusmaterjali Uus-Pärnu raehärrade sotsiaalsele karjäärile pakub Tallinna suurkaupmeheja lugupeetud raehärra Johann Selhorsti oma. Selhorst sai Suurgildi liikmeks 1506.aastal, 16 a hiljem valiti ta Suurgildi oldermanniks ning 1524. aasta lõpul sai temast viimaksraehärra. 654 Seega oli antud juhul hoopis teistsugune tempo karjääriredelil liikumisel kui Johannvan Lynthemil või Nicolaus Barenfeldtil või nii mõnelgi teisel Uus-Pärnu raehärral. Nagunäitab Tallinna kohta käiv materjal, eelnes raeliikmeks valimisele reeglina 10–20 aastat edukattegutsemist hansakaubanduses. Muidugi esines erandeid, kuid vaieldamatult tuli suures linnasennast tunduvalt kauem tõestada, enne kui kedagi usaldati valida linna juhtima.Endiste orduametnike pääsemine Uus-Pärnu linnavalitsusse ei väljendanud ainult orduvõimumõju kasvu linna valitsemise üle. See märgistas ka üldisemaid sotsiaalseid arenguid – nn uueeliidi kujunemist Euroopa linnades. Euroopa varase uusaja linna kodanikkonnale iseloomulikuuue eliidi üks oluline tunnus oli, et raadi pääsesid juriidilise haridusega isikud. Üldse kuuluslinnavalitsusse üha rohkem elukutselisi ametnikke, kuid iseloomulikult uuele eliidile ulatusidnende ambitsioonid üle linna piiride n-ö territoriaalriiklikule tasandile. 655 Uus-Pärnu rae liikmeksvõi gildi oldermanniks saanud Liivimaa ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna endiste ametnike näololi tegu isikutega, kel oli eelnev bürokraatliku asjaajamise ja valitsemise kogemus, enamasti kavastav haridus, samuti sidemed territoriaalvõimuga. Stephanus Vetter oli üks ilmekamaid nn uueeliidi esindajaid Uus-Pärnus. Tal oli juriidiline haridus ja ka linnakodanikuna säilitas ta sidemedterritoriaalvõimudega. Ta sekundeeris Liivimaa ordumeistri endisele sekretärile, NicolausBarenfeldtile, kes oli üldse esimene jurist Uus-Pärnu raes. 656 Muidugi ei moodustanud needisikud ülekaalukat osa Uus-Pärnu raest või linna eliidist, ometi kujundasid nad linna eliidi nägu16. sajandi esimesel poolel, andsid märku toimuvatest muutustest. 657 Uus eliit hakkas isegi Uus-Pärnus astuma põlistest kaupmeestest sirgunud eliidi, kui mitte asemele, siis sekka.649650651652653654655656657PA, lk 178–179, nr 63.PA, lk 337, nr 106.Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 140.PA, lk 267, nr 257.Laakmann, Die Pernauer Ratslinie. — S-B VIII. Pernau 1926, lk 96.Carsten Jahnke. Zum Nutze der guten Stadt Reval. Hans Selhorst ein Revaler Kaufmann und Ratsherr zuBeginn des 16. Jahrhunderts. — Vana Tallinn XVI (XX). Modus vivendi II. Tallinn 2005, lk 89–91.Heinz Schilling. Vergleichende Betrachtung zur Geschichte der bürgerlichen Eliten in Nordwestdeutschlandund in den Niederlanden. — Bürgerliche Eliten in den Niederlanden und in Nordwestdeutschland. HeinzSchilling, Herman Diederks, Hg. städteforschung A/23. Köln, Wien 1985, lk 4.Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 69.Schilling, Vergleichende Betrachtung zur Geschichte der bürgerlichen Eliten, lk 4.78