Download (4Mb) - E-Ait

Siiski ei jäänud Hane linna pidama ning oli juba 1544–1547 pastor Ruhjas. Tema järglane Uus-Pärnu pastori ametis oli Johann Engelsmann, kes pidas ametit 1549. aastani, s.o oma surmani.1551–1563 oli pastor Steffen Kerlin (Karlin) ning 1566–1571 Andreas Hermann.Mittesakslaste jutlustaja kohta Uus-Pärnus on teateid juba suhteliselt varasest ajast. Nimeltandsid Vitingkhoffid Nikolai kiriku lähedal ühe tühja platsi preestrile, kes mittesakslastelejutlustaks ja nende eest seisaks (predygen unde vorsteen sall). 1933 Ordumeister Wolter vonPlettenberg määras ühe linapressi tulud eestlaste jutlustaja tarvis. 1543. a on pärusraamatusmainitud mittesaksa jutlustaja aeda. 1934 Pärast 1545. (või 1548.?) aastat läks käiku ordumeisterPlettenbergi määratud annetus. 1935 1546. a on rae arveraamatus esimest korda mainitud palgamaksmist mittesaksa jutlustajale. 1936 Nimeliselt on esimene eestlaste jutlustaja teada aastast1551, selleks oli Uus-Pärnus sündinud Nicolaus (Claus) Moller. 1937 1555. a lahkus MollerLiivimaalt. Tema järeltulija ametis oli Heinrich Bachum, kohaliku raehärra Johann Bachumipoeg. 1938 Heinrich immatrikuleeriti 1553. a Rostocki ülikooli. Ta suri 1567, tõenäoliselt sel ajallinnas möllanud katku.Reformatsioon muutis vaimuliku positsiooni ja staatust linnakogukonnas. Lutheri usu kirikuõpetajaelas oma elu nagu tavainimesedki, tal oli pere, järeltulijad. Muidugi oli ka varasemalajal vaimulikel naisi ja lapsi, kuid see oli n-ö väljaspool seadust ja õigust. Reformatsioonigatoimus vaimulike kodanikustumine. Sellega seoses kaotasid nad oma varasema pühaduse jaerilise staatuse oreooli, nendest said kõigest “korralikud” bürgerid. Reformatsiooniteoloogiatagajärjel toimus nn kodanliku pastoriseisuse rajamine, see oli kõigile protestantlikele maadeleja regioonidele iseloomulik tähtis sotsiaalpoliitiline fenomen. 1939 Sellega olid protestantlikelaladel ületatud keskaja riiki ja ühiskonda tugevalt mõjutanud ning katolikes regioonides veelvarasel uusajal püsinud seisuslikud vastuolud kodaniku ja vaimuliku seisuse vahel. 1940 Varauusaegsenn kodanliku pastoriseisuse tähtis iseloomulik joon oli akadeemilise hariduseolemasolu, kuivõrd “sõna” kuulutamine ja tõlgendamine nõudis akadeemilist ettevalmistust.See annab tunnistust varauusaja Euroopa ühiskonna süvenevast professionaliseerumisest, misei jätnud puutumata ka vaimulikke. Tõsi küll, tendents professionaliseerumisele oli olemas jubareformatsioonieelses kirikus. 19417.3.2. Evangeeliumiusu kiriku esimesed aastadUus-Pärnus oli usupuhastuse läbiviimine puhtalt linnakogukonna asi, maahärralt, s.o ordultselleks tuge või ärgitust ei saadud. Kuigi linn oli tugevalt ordu mõju all, oli seal ometigi niipalju iseseisvust ja iseotsustamist, et viidi läbi kirikuvarade sekulariseerimine ja hakati ülesehitama uut kirikut. Rahu jaluleseadmisega pärast pildirüüstet lõppes Uus-Pärnusreformatsiooni üks etapp. Järgnes evangeeliumiusu kiriku ülesehitamise periood: tuli väljatöötada ühtne kirikukord, hoolitseda pastorite järelkasvu eest ja toetada kooliharidust, seadaametisse eestlastele oma jutlustaja, kanda hoolt vaeste eest jms. Kui kired võimu ja varadeümber vaibusid, algas tegelik usupuhastus. Juba 1527. a peeti Uus-Pärnus Liivimaa linnadepäeva,kohal olid kolme suurema linna saadikud, kes arutasid muu hulgas evangeeliumiusu193319341935193619371938193919401941PA, lk 124, nr 12.PA, lk 331, nr 78.PA, lk 201–202, nr 106.PA, lk 288, nr 16.PA, lk 224–225, nr 157. Tal oli ka vend Jeronimus.PA, lk 258–259, nr 238.Schilling, Vergleichende Betrachtung zur Geschichte der bürgerlichen Eliten, lk 26.Schilling, Vergleichende Betrachtung zur Geschichte der bürgerlichen Eliten, lk 27.Schilling, Vergleichende Betrachtung zur Geschichte der bürgerlichen Eliten, lk 27.210