Download (4Mb) - E-Ait

vennale. 1556 Sootuks teine lugu oli linnas elavate, Liivimaal valdavalt eestlastest ja lätlastestpalgatöölistega. Sageli tuli neil tööotsinguil rännata ühest linnast teise, nii ei saanud nad endaleka perekonda lubada. Just sellisena kirjeldab bürgermeister Johann van Lynthem oma kirjasTallinna raele Thomas Wagena elu. Thomasel oli neli talupojast venda, tema ise oli vaba palgatööline,kel polnud ei naist ega lapsi. Ta oli töötanud Uus-Pärnus, seejärel aga liikunud edasiTallinna, kus ta ka suri. 1557 Kesk- ja varauusajal eksisteeris linnas elujõulisena seega veel ükselu- ja majapidamisvorm, mida maal tunti vähe – majapidamised, mille eesotsas seisis üksik võilesestunud isik. 1558Uus-Pärnu linnakodaniku peremudel oli valdavalt nukleaarne (tuumikpere), s.t kuni laste täisealisekssaamiseni elas koos ainult kaks põlvkonda: vanemad ja nende lapsed. Tuumikpere oliiseloomulik Põhja-Euroopa linnale, seevastu Lõuna-Euroopas leidus linnas ka suurperesid. 1559Suurpered (või liitpered) domineerisid väidetavalt ka Eesti külas keskajal. 1560 Samas olitavaline, et Uus-Pärnu kodaniku perekonda kuulusid lihased lapsed ja kasulapsed, seega olisageli tegu laiendatud tuumikperega. Üldjuhul lõpetas abielu ühe abikaasa surm, nii jäid alaealisedlapsed elus oleva vanema juurde elama. Kui lapsevanem abiellus uuesti, võisteoreetiliselt kujuneda olukord, et koos elasid nii mehe kui ka naise lapsed eelnevatest abieludestning nende ühised lapsed. Selline olukord tekitas tõsiseid õiguslikke probleeme, miskajastub ka linnaõigustes. Omandisuhted ja pärimisõigus on asjad, mida väga üksikasjalikultreguleeritakse. 1561 Juhul kui lapsevanem tahtis uuesti abielluda, tuli laste huve kaitsta uue abikaasaja tema laste eest, selleks sõlmiti tavaliselt varalahutuslepingud. 1562 Lastele nendepärandiosa tagamine nõudis vanematelt nii mõnigi kord tõsist pingutust, sest mitte alati eiedenenud äri ja ettevõtmised tõusvas joones. 1549. aastal pidi kleine Peter schroder koos omanaisega viimases hädas müüma maja ja õue raehärra Luder Klanthile 300 Riia marga ja 4 puudalinnaste eest. See oli vana ja lagunenud puumaja. Saadud rahast pidid Peteri kasulapsed, s.opagar Tomase lapsed, saama 150 marka: tütar 100 ja poeg 50 marka. Raha jäi Luder Klanthikätte laste heaks protsente kandma. Kasviku said vanemad (de olden boeren) seni, kuni lapsedelasid nende juures. Niipea, kui lapsed hakkasid ise raha teenima (wan aver de kindere andernnframen luden denen konnen), tuli maksta nii kasvik kui ka peasumma neile. 1563 Teiste inimesteheaks tööle asumine tähendas lapsepõlve lõppu.Lapsed olid vanemliku eestkoste all kuni täisealiseks saamiseni. Vanemliku õigusega sunnitineile peale elukutse ja abikaasa valik, kloostrisse või vaimulikku seisusesse astumine. Vanemadkohustusid tagama lastele seisusekohase äraelamise. Pärast ühe vanema surma jäid laste õigusikaitsma eestkostjad. Riia õiguse järgi olid nendeks veresugulased või vanemate volitatudisikud. 1564 Viimasteks valiti eriti usaldusväärseid ja väärikaid isikud: raeliikmeid, vaimulikke.Leskproua Gruethersche palus surivoodil Karksi vana foogti seista hea tema laste eest. 1565Karksi kumpan Johan van Scharenberch määras tütre eestkostjateks oma Tallinna komtuurist1556155715581559156015611562156315641565PA, lk 251, nr 217.TLA, f. 230, n. 1, s. B. B. 48, l. 9: So waß dy ergenanthe Thomas deme Godt gnade eynn loeß leddichman, hadde keynn wyff effthe kindth,…. Vt ka Tallinna rae vastust bürgermeister Lynthemi kirjale, TLA,A. a. 11b, l. 555.Schilling, Die Stadt in der Frühen Neuzeit, lk 19.Lynch, Individuals, Families, and Communitis in Europe, lk 13, 58.ETA, 191–192; vrd Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Tallinn 1996, lk 38–41.; HeldurPalli. Pere. — Eesti rahvakultuur. Tallinn 1998, lk 399.Vt QRS, lk 170–176.Selliseid lepinguid on Uus-Pärnu rae märkmeraamatusse kantud mitu, vt nt PA, lk 180; nr 68, lk 251–252,nr 220; jne.PA, lk 218–219, nr 143.QRS, lk 180, VII 1, § 2: Vnde de nageste vrůnt is de nageste vǒrmůnd. Et ne si also, dat en ere ǒlderen biereme leuende hebbet vǒrmůnde koren ofte besceden, de sal to rechte vǒremůnde wesen.PA, lk 207, nr 120.174