Download (4Mb) - E-Ait

Kuigi kinnisvara oli kaasavarana küllap eelistatuim variant, polnud isegi jõukatel linnaelanikelselleks alati võimalust ning liikuv vara ajas asja suurepäraselt ära. Pealegi tähendas pruudikaasavara algselt just “liikuvat” ehk vallasvara: majapidamisriistu, ehteid jms. 1464 Uus-Pärnukodaniku Johann (Hans) Buse tütre kaasavara oli 250 marka, 1 sulgmadrats (veddern bedde),6 kannu (kannen) ja 6 vaagnat (schottelen). 1465 Raehärra Asmus Glinthi tütar Anneke sai kaasavaraks600(?) marka, 6 hõbelusikat, 1 hõbevaagna (schale), 4 kuldsõrmust (gulden ringe),voodiriided (beddegewande) ja majapidamisriistad (huisgeraedt). 1466 Elshe Brackel pidi saamakaasavaraks 1000 Riia marka. 1467 Otto Watzeli kaks tütart said kumbki 333 marka 12 killingitkaasavaraks, lisaks pärlitest ja hõbedast ehted (perlen gesmucke, sulveren gesmide),esinduslikud rõivad (stadthlike kleder). 1468 Raehärra Peter Helwichi lesk Catharina Nyneghaljättis 1548. a igale tütrele kaasavaraks 300 marka ja 2 kaalumarka ehteid, lisaks kindlustasväärilised pulmad ja rõivad (ock temelige koeste unnd kleder), iga poeg sai 200 marka. 1469 AnnaHelwichi õemees Tewes Went pidas siiski paremaks osta 1565. aastal ema jäetud 300 margaeest Annale kaasavaraks kinnisvara: maja koos krundiga Vana-Pärnus. 1470 Kaasavara suurustarvestati tegelikult ikkagi rahas, eriti kui pärijaid oli mitu. Näiteks nais Joachim KlemroggenUrsula Schutte, kelle kaasavaraks oli kunagi Luder Klanthile, Marcus Bruningkile ja viimakskasuisale Diderich Muntzile kuulunud maja. Klemroggen pidi aga naise perekonnale tagasimaksma 400 marka, alles siis sai maja päriselt tema ja ta naise omaks. 1471 Annetusi kaasavarakstegid ka sugulased või peretuttavad. Näiteks jättis Tallinna kodanik Rothger Thurtman1558. aastast pärit testamendiga Otto Brackeli kasutütrele Katharina Bomgardenile ühe majapeale võetud kinnisvara-pantkirja. 1472 Karksi vana foogt Melcher van Galen määrastestamendiga oma teenija kahele tütrele kaasavaraks 300 marka. 1473Nagu nähtub Uus-Pärnu allikatest, jäeti tütardele vanemate varandusest sageli suurem osa kuipoegadele. Tomas becker’i pärandus jaotati laste vahel järgmiselt: tüdrukule kaasavaraks100 marka, poisile 50 marka. 1474 Johann Nortorpi lesk määras 1548. a igale tütrele 80 ja igalepojale 30 marka. 1475 Kuidas tolle aja inimesed seejuures kaalutlesid, seda demonstreerib hästiühe Vana-Pärnu kodanikuproua, Sylle lese öeldu, nimelt palus ta “raha oma pojale nooreleHansule mitte anda, sest too peab oma ülalpidamise ise teenima, seevastu peab need 20 markasaama tema tütar Elsze”. 1476 Kindlustada tütrele korralik kaasavara oli tõsiselt tähtis, sestkeskaja ühiskonnas oli naisel vähe abielust paremaid võimalusi endale elus väärikas kohtleida või n-ö elus läbi lüüa.Abielu sõlmimisel läks naise kaasa toodud abieluvara valdamis- ja kasutusõigus üle mehele,kes oli vastutav pere ülalpidamise eest. Esimesel hommikul pärast pulmi mehe tehtud kinkinaisele nimetati hommikukingiks (morgengabe). 1477 Enamasti polnud see kinnisvara ning jäipärast mehe surma naise võõrandamatuks omandiks, oli naisele n-ö kindlustus tema lese-14641465146614671468146914701471147214731474147514761477Schulze, Grundstrukturen der Verfassung im Mittelalter, lk 31.PA, lk 176, nr 56.PA, lk 180, nr 68.PA, lk 240, nr 192.PA, lk 221, nr 149.PA, lk 213–214, nr 134.PA, lk 100, nr 146.PA, lk 209, nr 124.Revaler Regesten III, lk 195, nr 214.PA, lk 228, nr 165.PA, lk 218–219, nr 143.PA, lk 213, nr 133.PA, lk 77, nr 73.Vt Elisabeth Koch. Maior dignitas est in sexu viril. Das weibliche Geschlecht im Normensystem des16. Jahrhunderts. Frankfurt am Main 1991, lk 45.164