Download (4Mb) - E-Ait

Uus-Pärnust pärineb esimene säilinud abiellumistseremooniaid puudutav luksusmäärus alles1641. aastast. 1491 Vaevalt esines 16. sajandil põhimõttelisi erinevusi Tallinna või Uus-Pärnukodanike pulmapidude vahel, kuivõrd need olid eelkõige sõltuvad abiellujate sotsiaalseststaatusest ning materiaalsetest võimalustest, siiski ei ole siinkohal põhjust Tallinna allikatepõhjal Uus-Pärnu pulmapidusid kirjeldada. Nagu näitab Tallinna 16. sajandi ja Uus-Pärnu17. sajandi luksusmääruste kõrvutamine, erinesid abiellumistseremooniad vähe linnati ning olidka ajas suhteliselt vastupidavad. Uus-Pärnu luksusmääruses viidatakse näiteks taskurätikukinkimise tavale, 1492 mis oli Tallinnas pruugiks juba 16. sajandi algul. 14936.1.3. AbiellumisstrateegiadNaise kaasavara väärtus polnud alati ja ainult materiaalsete parameetritega mõõdetav, nõndaei tehtud abiellumisel panust pelgalt varandusele. Iseasi, milliseid eesmärke peeti kõige enamsilmas ja mis kriteeriumitest lähtuti abikaasa valikul. Inimeste motiivid ja kaalutlused ei laseennast alati täpselt määratleda, kuid jälgides abielude sõlmimise praktikat Uus-Pärnus, torkabselgelt silma üks iseloomulik joon. Nimelt tavatsesid linna sisserännanud noored mehed abielludajõukate ja/või lugupeetud perekonda kuulunud leskedega, omandades nii endalekapitali ning soliidse positsiooni linnakogukonnas. Hind, mida neil tuli selle eest maksta, olinaitumine kui mitte just päris vana, siis vähemalt endast vanema naisega. Olles esimesestvanast naisest õnnelikult vabanenud, võeti endale juba teine, palju noorem naine, mistähendas, et noored tütarlapsed pidid alustama kooselu endast 10–20 aastat vanema meheganing noore mehe said nad siis, kui nende esimene noorus oli juba möödas. Pealtnäha parasnõiaring, iseasi kuivõrd tolle ajal inimesed end sellest asjaolust häirida lasid. Kuid kahtlematamõjutas ja kujundas selline abiellumisstrateegia oluliselt nii linnakodanike eluhoiakuid kui kademograafilist situatsiooni. Tõenäoliselt oli võõral, linnatulnud noormehel lesega lihtsam abielluda.Viimased pidid sageli majapidamisega, eriti aga õndsa abikaasa võlgadega hakkamasaamiseks kiiresti uuesti abielluma, mistõttu olid ehk vähem nõudlikud uue abikaasa valikulkui noored neiud. Mõnikord toimus lese uuesti abiellumine tähelepanuväärselt ruttu. NäiteksDorothea Muntz, kellel oli Gerdt Bachmanniga viis last, abiellus Warner Bartschereriga jubasamal aastal, kui tema esimene mees suri. 1494 Olgu lisatud, et sedasama võib täheldadalesestunud meeste kohta: Steffen van Aschenberch abiellus 1550. a Otto Watzeli lesega,1554. a kevadel aga juba teist korda Kerstine Rickmanniga. 1495 Napi kolme ja poole aastasisse mahtusid poja sünd ja esimese abikaasa surm, nii et uuesti abiellumist ei jäänud Steffenkuigi kauaks ootama. Et lesestunud naiste ja meeste uuesti abiellumine oli Uus-Pärnusvähemalt 16. sajandi esimesel poolel täiesti tavaline, siis ei pälvinud see ka kaaskodanikekriitikat, nagu seda esines mõnel pool keskaja Euroopas. 1496Lesknaisega abiellumise tee käisid läbi paljud Uus-Pärnu raehärrad, isegi bürgermeisterJohann van Lynthem, esmalt Anna Krudeneri naides. 1497 Raeliikmete abielud on üldjuhul1491149214931494149514961497EAA, 5156, n. 1, s. 1: Ordnung des Pernauschen Stadtrats betreffend Vermählungen und andereFestlichkeiten.EAA, 5156, n. 1, s. 1, l. 2.Vt Inna Põltsam. Eesti ala linnaelanike rõivastus 14. sajandi teisest poolest 16. sajandi keskpaigani. — Tuna,2002, 2, lk 36.PA, lk 320, nr 45.PA, lk 220–221, nr 149; lk 232, nr 172.Keskaja Prantsusmaal oli kombeks väljendada kogukonna vastumeelsust “ebaõigete” abielude, sh leskedeuuestiabiellumise suhtes “kassikontsertidega” (charivari), vt Rolf Johannsmeier. Spielmann, Schalk undScharlatan. Die Welt als Karneval: Volkskultur im späten Mittelalter. Hamburg 1984, lk 7, 23 jj.; ВладиславПетрович Даркевич. Народная кулътура средневековъя. Москва 1988, lk 120.Laakmann, Die Pernauer Ratslinie, lk 119.166