Download (4Mb) - E-Ait

vaimulike arvu piirata – kirikhärra kõrvale jäeti teenistusse veel ainult kaks kaplanit, kelleõlule jäi jutluste ja muude kirikuteenistuste läbiviimine. 1885Bürgermeister Johann van Lynthem näib olevat jäänud elu lõpuni veendunud katoliiklaseksning võib-olla just see sundis teda kirja panema oma mälestusi, milles ta hoolega selgitabkirikuvarade ülevõtmise motiive. Näib, nagu tahtnuks ta veenda mitte ainult teisi, vaid ka iseennast,et tegu oli tookordses olukorras ainuõige sammuga. Lynthem annab oma mälestustespüüdlikult aru kirikuvara kulutamisest, kinnitades korduvalt, et kõik läks linna heaks (tho derstadt besthe), 1886 s.t õigeks otstarbeks. Näiteks maksti 1525. a Jaani kiriku rahast müürseppadelepalka, Püha risti kabeli esiste annetuste eest aga osteti linnale palke-talasid ja saelaudu. 1887Tegelikult oli kirikuvarade kasutamisega linna heaks alustatud juba 1524. aastal, nii et taganedapolnud enam kuhugi. 1888 Ülevaade kirikuvarade kulutamisest jätkub rae arveraamatus.Sekulariseeritud raha ja väärisasjad läksid kõik varem või hiljem käiku. 1530. aastal arvestatilinna aastakuluks u 1361 marka, mis kaeti tervikuna kirikuvarast: 650 marka sularahas,ülejäänud hõbedas ja kuldsõrmustes. 1889 Aastate jooksul saadi sel kombel lahti peaaegu kõigistkiriku väärisasjadest. 1537. a müüdi 60 marga eest Viljandisse Hans Evencz’ile üks kullatudkarikas. 1890 1543. aastal tehti linnamüüri ehituse tarvis rahaks viimased ehted – üks vöö jakullatud ristiga kullatud kett. 1891 1548. aastaks oli järg jällegi jõudnud kirikuriistade kätte:müüdi ära 4 karikat ja 4 oblaaditaldrikut, lisaks üks vöö. 1892 Kümme aastat hiljem, Liivimaasõja algul, läks sõjakulude katteks käiku 45-kaalumargane ja 11-loodine haruldane kullatudmonstrants ja veel alles olnud kirikuhõbe. Uus-Pärnu kirikuteenritele jäi vaid kolm karikat. 1893Päris kõike ei saanud ära anda, sest mõningaid kirikuriistu läks siiski ka jumalateenistuseltarvis. Tõsi küll, “uus” kirik vajas teenistuse juures oluliselt vähem riistu, ei tarvitatud isegimitut karikat, vaid piisas täiesti ühest. 1894Pärast linnarae reformi kirikuvarade ja -ametite valitsemise alal kestsid katoliiklikud teenistusednähtavasti rahulikult edasi. Vähemalt võib nii aru saada bürgermeister Lynthemi mälestustest. 1895Arvestades, et Nikolai kirik oli põlenud ning selle võlvid sisse langenud, 1896 kasutati enne1528.–29. aastat kogudusekirikuna ilmselt mõnda teist linna pühakoda. Evangeeliumiusujutlustaja pidi Uus-Pärnus veel ligi aasta rahvast “Jumala õigele mõistmisele” kutsuma,valgustama inimesi nõnda, et need “paavsti jultunud tegudest ja kõverustest aru said”, 1897 ningasusid “puujumalate vastu sõdima” ja “võtsid kirikud tormiga ära”. 1898 Pildirüüste sündmusedUus-Pärnus ei erinenud teistes linnades toimunuist. Neljapäeval, 15. märtsil 1526 tungiti gildivendadeja kaubasellide eestvõtmisel, evangeeliumiusu jutlustaja(te) õhutusel ja üleskihutatud18851886188718881889189018911892189318941895189618971898PA, lk 145.PA, lk 146.PA, lk 146.1524. aasta sügisel kasutati 18 marka kiriku rendiraha raekoja ehituse finantseerimiseks (PA, lk 146).1524 võeti Püha risti kabeli laekast 70 marka puu- ja müürseppade töötasuks.PA, lk 280–281, nr 2.PA, lk 147.PA, lk 294, nr 33. Kokku oli seda 6,5 kaalumarga (mark lodig) väärtuses, vöö 2 kaalumarka ning ristigakett kaaluga 4 loodi ja ½ kvintiini.PA, lk 294, nr 34.Quellen zur Geschichte des Untergangs III, lk 43, nr 305. Vt ka Richard Hausmann. Der Silberschatz derSt. Nikolaikirche zu Reval. — Mitteilungen aus dem Gebiet der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands.Bd. 17. Riga 1900, lk 213–376. Sama saatus tabas Liivimaa teiste kirikute kirikuhõbedat. Näiteks oliTallinna Niguliste kirikus enne reformatsiooni hõbedat 61,2 kg. 1531 oli sellest järel 14,6 kg; 1560 antiseegi ära, et maksta palgasõduritele. Kirme, Kirikuhõbe, lk 416.Kirme, Kirikuhõbe, lk 416.PA, lk 145.PA, lk 341.Russow, Chronica der Prouintz Lyfflandt, lk 68.Russow, Chronica der Prouintz Lyfflandt, lk 68.205