Download (4Mb) - E-Ait

linnarahva – käsitööliste, sakslaste, mittesakslaste – toetusel kirikusse, peksti puruks altarid,maalid ja pühakujud. 1899 Ainult sekulariseeritud kirikuvara, nagu väärisasjad Püha risti kabelist– hõbedast (okas)kroon, kullatud rist, õlitoos, üks väike ja suur monstrants, 25 karikat jms –pääsesid pildirüüstajate käest. Arvestades, et kirikud olid rahast ja tähtsamatest väärisasjadestjuba enne pildirüüstet tühjaks tehtud, ei tule saamahimu pildirüüste motiivina Uus-Pärnusarvesse. Pildirüüste, vähemalt nii, nagu seda kirjeldab bürgermeister Lynthem, näitab linnakõigi seisuste (pildirüüstajatel oli toetajaid ka raehärrade seas) hämmastavat üksmeelt ja koostööd.Kuidagi ei saa seda käsitada puhtalt röövimis- ja lõhkumisaktina, mille pani toimepeamiselt lihtrahvas. 1900 Pigem on põhjust näha pildirüüstes rituaalset tegu. 1901 Inimesed tulidkirikusse ja purustasid nende pühakute pildid ja kujud, keda varem palumas olid käinud, kedaaustanud ning kelle soosingut annetustega võita püüdnud. Kunagised austamisobjektid olidäkki halvaks muutunud, nad polnud enam muud kui vana koli, mille populaarsusega kirik äriajas, aga mis nüüd tuli välja visata. Uue õpetuse omaks tunnistanud rahvas heitis need kõrvalekoos preestrite ja munkadega, sest ei tahtnud vahendajaid enda ja Jumala vahele. Ei saanud juolla kindel, kas keegi veel võiski julgeda loota lunastusele ja Jumala armule, kui sellevahendajad elasid avalikult patuelu ja jumalasalgamises. Martin Luther isiklikult ei kiitnudpildirüüstet heaks, ta nägi selles võimalikku ohuallikat. Nagu mitmele Saksa linnale, nii saatista ka Liivimaa suurtele linnadele pärast seal toimunud pildirüüsteid kirja, hoiatades neidmässu ja reformiliikumise lõhenemise eest. 1902Miks vallandus pildirüüste Uus-Pärnus just sel ajahetkel, seda on raske arvata. 1526. a ei olnudNikolai kirik pärast 1524. aasta tulekahju ju veel kordagi tehtud. Kirikute vara oli raad kenastiüle võtnud ning asjatu raiskamise lõpetanud. Kodanikud olid aga ikka rahulolematud. Kas neidsundisid tegutsema puhtalt usulised motiivid või lisandus sellele veel midagi, see on küsimus.1524/25. a tabas Liivimaad suur näljahäda, mille ulatusest annab aimu Tallinna kaebus1526. aastal maapäeval. Nimelt valgunud näljased talupojad maalt linna ning ainuüksi Tallinnassurnud neid 1525. a mõni tuhat, 1526. aasta algul oli aga sadu talupoegi varjul linnahospidalides. 1903 Näljahäda oli kahtlemata oluline mõjutegur, peatoiduse puudus põhjustab ikkarahva hulgas rahutusi, sünnitab vandenõuteooriaid, kes on süüdi, kes lõikab teiste kannatusteltkasu. Sellisel pinnasel on vastalised või hüsteerilised meeleolud kerged tekkima. Uus-Pärnupuhul lisas olukorrale traagikat, et 1524. aasta tulekahjus hävisid rae poolt linna heaksostetud 40 lasti vilja, palju lina (vlaß), jahu ja püssirohtu. 1904 Teadmine leivavilja hävimisest onnäljaajal muidugi eriti traumeeriv. Pole võimatu, et rahvas süüdistas raadi vilja pärast, kas linnavaruderaiskamises, spekuleerimises või omakasus. 1905 Näljahäda oli üks tõenäoline põhjus rahvarahulolematusele. See võib seletada, miks pöördus rahva pahameel rae ja eriti bürgermeistritevastu (vt lähemalt allpool), kuid ei selgita kuidagi, miks oli vaja kirikuid rüüstata ning mikslanges pildirüüste Uus-Pärnus just 15. märtsile.1899190019011902190319041905PA, lk 147.Tiina Kala peab võimalikuks, et Tallinna pildirüüstes osales pigem pööbel kui linna eliit, vt Tiina Kala.Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad. —Tuna, 2007, 3, lk 19.Vt lähemalt Edward Muir. Ritual in Early Modern Europe. Cambridge 1997, lk 186, 189–191.Vt lähemalt Martin Brecht. Luthertum als politische und soziale Kraft in den Städten. — Kirche undgesellschaftlicher Wandel in deutschen und niederländischen Städten der werdenden Neuzeit.Städteforschung A/10. Köln 1980, lk 16.Arnold Süvalep. Ordumeister Herman von Brüggenei külaskäik Tallinna 1536. a ja turniir Raekoja platsil. —Vana Tallinn. 1. kd. Tallinn 1936, lk 60.PA, lk 143.On säilinud Uus-Pärnu rae kiri, millest võib välja lugeda, et vili osteti linnale eesmärgiga see kallinemiseajal kasuga maha müüa, vt Quellen zur Geschichte des Untergangs III, lk 43, nr 305.206