Download (4Mb) - E-Ait

end naiseks, ja naine, kes riietab end meheks. Selline asi on, nagu pühakiri selgelt ütleb, Jumalasilmis koletu tegu.” Anu Mänd juhib tähelepanu, et Uus-Pärnu rae korralduses on Liivimaalteadaolevalt esmakordselt kõneldud sellisest keskaja Euroopas levinud maskeerimisviisist naguriietumine vastassugupoole esindajaks. 811 Linna kohtuteener (waltbade) pidi valikuta 6 taalrigatrahvima kõiki, kes raemääruse vastu eksisid. Lastele, keda vanemad ei suutnud ohjata, võis taisegi vitsu anda (mith roden dar aver, de macht sall eme gegeven syn).3.4.4. Kodanikukohustused ja -õigusedÕigupoolest ei kajasta ükski allikas, mis tingimustel võeti Uus-Pärnus vastu uusi linnakodanikke.Riia õiguse järgi sai kodanikuks igaüks, kes maksis 12 ööri kodanikuraha. 81216. sajandiks oli summa tõusnud poolele margale. Millised oli Uus-Pärnu kodanike iga-aastasedkohustused, eeskätt finantsilised, selle kohta andmed puuduvad. Kas ja kui palju koguti nnaastamaksu või kodanikuraha, pole teada. Esimene kirjalik teade kodanikuraha (burger gelt)kogumisest Uus-Pärnus pärineb alles aastast 1592, kui saadi kokku u 130 taalrit, mis läks raehärraElias Kieveli (Kifell) ja raesekretäri Heinrich Schele reisikuludeks riigipäevale. 813Liivimaa mõnede väikelinnade puhul ilmneb juba suhteliselt varakult tendents, et püüti mittesakslasteresp. eestlaste ja lätlaste jaoks kodanikuks saamist raskemaks teha, kui see oli suurteslinnades. Kas ka Uus-Pärnus tehti mittesakslaste linna elama asumisele takistusi, nagu oliHaapsalus või Lemsalus (Limbažis), pole teada. 814 Kindel on vaid, et Uus-Pärnu vajas pidevatinimeste juurdevoolu. Korduvad tulekahjud (1488, 1513, 1524, 1533), katkud, see kõik tühjendaslinna elanikkonnast. Eriti soositi sakslaste sisserännet, kuid need ei suutnud täita kõiki ameteidlinnas. Seega, isegi kui ordu ja vasallid soovisid takistada rännet külast linna, ei saanud linn lastaend sellest toiteallikast ära lõigata ning pidi võitlema oma eluõiguse eest.Õiguslikus mõttes tähelepanuväärne on eestlasest müürsepa Andreas Blocki juhtum. Linnajapärusraamatu andmetel elas ta 1543. a Uus-Pärnus, talle kuulus seal kinnisvara, aga alles1546. a ostis ta ennast oma kunagise isanda käest vabaks. 815 Ühest teisest dokumendist nähtub,et Block elas linnas juba aastal 1532. 816 See on tähelepanuväärne olukord, mida pole kergemõista või lahti seletada. 16. sajandi alguse Liivimaal ei olnud talupoegade linna asumine enamnii lihtne ja probleemitu kui varem, sest mõisnikud nõudsid linna asunud talupoegadetingimusteta väljaandmist. 817 Linnad, eesotsas Tallinnaga, seisid sellele vastu. Riia õiguse järgiei saanud talupoega, kes oli linnakodanik ning aasta ja ühe päeva linnas elanud, temamõisnikust isand enam välja nõuda. 818 1543. aastal astuti sellest sammuke tagasi, seades tähtajakahe aasta peale. 819 Mõisnikud aga nõudsid koguni 30-aastast tähtaega. Viimane nõudmine olilinna seisukohast mõistagi absurdne ning isegi Uus-Pärnu keeldus seda tunnistamast. 820 Kuipikalt tuli aga talupojal Uus-Pärnus elada, et mõisnik kaotaks õiguse teda välja nõuda, see jääbparaku teadmata. Küllap oli seda vähemalt 16. sajandil rohkem kui aasta või paar. Ilmselt seisis811812813814815816817818819820Vt ka Mänd, Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, lk 411.QRS, lk 151, I, 29 § 1: So welic man de burschap winnen wil, de schal se winnen mit xij oren.EAA, 711, l. 89.Vilho Niitemaa. Die undeutsche Frage in der Politik der livländischen Städte im Mittelalter. Helsinki1949, lk 66. QRS, lk 49: Hapsalsche Willkür § 2.PA, lk 331, nr 79.Das Erbebuch von Neu-Pernau 1543. Heinrich Laakmann, Hg. — Sitzungsberichte der AltertumforschendenGesellschaft zu Pernau. Bd. IX. Pernau 1930, lk 90.Niitemaa, Die undeutsche Frage in der Politik der livländischen Städte, lk 137 jj.QRS, lk 152, I, 31.QRS, lk 152.Eesti talurahva ajalugu. 1 kd. (=ETA). Peatoim Juhan Kahk. Tallinn 1992, lk 173–174.96