Download (4Mb) - E-Ait

kuulunud mitmesuguste ametnike näol kujunes uus grupp edasipürgivaid isikuid, keda nendeharidus ja teenistus ordus vm aitasid Uus-Pärnu eliidi hulka või sillutasid koguni teedlinnavalitsusse, enam polnud see pelgalt sünnipäraga või seisuslikult rangelt määratud. Seeannab tunnistust, et ka Liivimaal tekkis varasele uusajale iseloomulik uut liiki sotsiaalnemobiilsus ning sotsiaalsete kihtide mitmekesistumine.Elanikkonna organiseerumine oli väikelinnas nõrgem ja vähem diferentseeritud. Kutsealastestorganisatsioonidest on Uus-Pärnust teada kaupmeeste kompanii (esimest korda mainitud 1474),mis koondas endasse nii kohalikke kaupmehi, võõrsilt tulnud kaubaselle kui ka linnas peatuvaidlaevnikke. Kompanii moodustati nähtavasti 15. sajandi algul. Näiteks Tallinnaga võrreldes eiolnud kaupmeeste gildivanema positsioon Uus-Pärnus sama kõrge, nimelt polnud oldermanniksolemine vajalik eeldus raeametisse pääsemisel. Kõik teated viitavad selle, et Uus-Pärnus puuduskäsitööliste gild enne reformatsiooni, nähtavasti isegi enne Liivimaa sõda. Tsunftidest on Uus-Pärnust dokumentaalseid teateid ainult kingseppade tsunftist (esimest korda mainitud 1431),kuid tõenäoliselt eksisteeris neid 16. sajandi esimesel poolel mõni veel. Igal juhul on käsitöölistemadal organiseeritus just väikelinnale iseloomulik. Veel tegutsesid Uus-Pärnus kirikugildid,kirjalikke teateid on kolme sellise kohta. Kahjuks pole teada, kes moodustasid nendekirikugildide liikmeskonna, nähtavasti vähemalt ühte nendest kuulus ka mittesakslasi. Kutsealasteorganisatsioonide puudumine ja nende kujunemine alles 16. sajandi jooksul ei olnudväikelinna eluviisi kujundamisel sugugi tähtsusetu. Keskaja gildid ja tsunftid ei kontrollinud jareguleerinud ainult mingisse ametisse kuulujate tööalast tegevust, vaid nende elu tervikuna.Väikelinna elanikud ei tundnud ametiorganisatsioonide põhikirjadega üksikasjalikult reglementeeritudelukorraldust ja käitumisnorme, nagu oli suures linnas. Selles mõttes oli eluväikelinnas vabam ehk sisaldas vähem kirjalikult fikseeritud piiranguid ja norme. Võib väita,et kui suures linnas kujundasid eluviisi kutseorganisatsioonid, siis väikelinnas – nendepuudumine. Samas näiteks linna elama asumine ja kodanikuks saamine muutus mittesakslasteleeriti 16. sajandi esimesel poolel rohkem takistatuks, kui oli suurtes linnades. Uus-Pärnu linnaelu puudutavate tähtsate otsuste vastuvõtmisel oli oma sõna kaasa ütelda kogukonnal,peaasjalikult kaupmeeste kompanii nn vanematel (unser oldesten), mõningateljuhtudel kogu kompaniil. Oma kutseorganisatsiooni puudumine tähendas, et käsitöölistelpolnud institutsiooni, mille kaudu linnavalitsemises osaleda ning seda mõjutada. Samas ontähelepanuväärne, et Uus-Pärnust on teada kaks käsitöölise seisusest või päritolu raehärrat.Uus-Pärnu suurkaupmehe äritegevuse mõõtmed ja iseloom ei erinenud põhimõtteliselt suurelinna kaupmehe omast. Erinevus seisnes selles, et Uus-Pärnu kaupmees keskendus Liivimaapõllumajandussaaduste ekspordile, mistõttu oli talle võtmelise tähtsusega talupojakaubandus.Kõige tähtsamad ekspordiartiklid, mida kaupmehed Lääne-Euroopasse saatsid, olid teravilining lina. Uus-Pärnu peamised kaubanduspartnerid Läänes olid vaadeldaval perioodil Lübeckning mitu Preisi linna. 16. sajandi esimesel poolel tekkis Liivimaa siseturul tõsine konkurents– suured linnad, väikelinnad, vasallid ja ordukäsknikud, kõik olid huvitatud vilja jalina turustamisest Lääne-Euroopasse. Karmis konkurentsis kujunes orduaja lõpp Uus-Pärnukaubanduselule raskeks tagasilanguse perioodiks. Uus-Pärnu käsitööline tootis peaasjalikult siseturutarbeks, sageli ei suutnud seegi talle piisavalt elatist kindlustada ning lisa tuli teenida õllemüügivõi spekuleerimisega. 16. sajandi esimesel poolel oli Uus-Pärnus u 25 tootvat jateenindavat käsitööala, nendest oma tsunfti olemaolu on dokumentaalselt tõestatud ainult kingseppadel-parkalitel.Uus-Pärnu käsitööametite ja elukutsete arv jääb alla Liivimaa suurte linnadeomale, siiski oli käsitööliste osa linnaelanikkonnas arvestatavalt suur. Tootmine välisturu tarbekspuudus (sisuliselt sama olukord oli Liivimaa suurtes linnades), kuid see ei tähendanud veelkäsitöö arenematust ning ei anna põhjust pidada käsitöö osa linna majanduselus tühiseks.Linnaraamatutes sisalduva informatsiooni põhjal joonistub Uus-Pärnus välja Euroopale põhjapool Alpe tüüpiline pilt, mida iseloomustas suhteliselt kõrge abiellumisiga nii meestel kui ka223