Download (4Mb) - E-Ait

Engell Grothkoppi jäetud pärandile, kutsuti Uus-Pärnus rae ette neli kodanikuprouat: Jurgenvan Dreseni, Michael Walow’ (Woldouw’) ja Cordt Molringki abikaasad ning Hinrich Dunne(Dorre?) lese. Kõiki naisi iseloomustatakse kirjas kui auväärseid ja jumalakartlikke kodanikuprouasid.Nad vandusid kohtu ees oma hingeõnnistuse ja naiseau juures (bei erhen frowlichenehren und ewigen zelen salicheit) rääkida ainult tõtt. 1601 Naiste tunnistustest, mida kohati onsõna-sõnalt edasi antud, selgus, et Tallinna kodaniku Berndt Ouerhageni 1602 abikaasa EngellGrothkopp oli Pawel Krumschake veresugulane. Täpsemalt öeldes oli Paweli ema tema täditütar.Oma eluajal Uus-Pärnut külastades peatusid Engell ja Berndt Paweli võõrasisa DiderichMolleri majas. Seal tutvus Engell ka kohalike kodanikuprouadega. Naised tavatsesidomavahel ikka juttu teha lastest ja pärijatest. Cordt Molringki abikaasa rääkis kohtule, et kunata Engell Grothkoppi varem ei tundnud, siis ta küsis, kas temal ja ta abikaasal on lapsi jalihaseid pärijaid. Selle peale oli naine vastanud eitavalt, lisades, et kui ta peaks surema, poletal lähemaid pärijaid kui Pawel Krumschake ema ja tema lapsed. Väärib tähelepanu, et naisedmeenutasid kohtu ees kohati üle paarikümne aasta taguseid sündmusi, sest Diderich Mollerhukkus ja tema maja hävis 1533. aasta tulekahjus. 1603 Kirjeldatud juhtum näitab naisi kuioluliste teadmiste ja info kandjaid ning vahendajad. Antud juhul andsid nad tunnistusi, millepõhjal langetati tähtsaid omandiülekandeid puudutavaid otsuseid. Kuskil tagakambris, tänavalvõi turul räägitud jutud, vahetatud informatsioon, mis puudutas perekonda, sugulussuhteid,pärilusliine jms, selle suuline levitamine ja säilitamine kuulus peamiselt just naiste kompetentsi.Ajal, mil igasuguseid isikuandmeid fikseeriti kirjalikult vähe, olid naiste sellekohased teadmisedäärmiselt hinnalised. Jutud, kuulujutud, keelepeks – see oli naiste võimalus ja viis kujundadavõi mõjutada avalikku arvamust. 1604 See oli ühtlasi sotsiaalse kontrolli üks vorme, milleobjektid ja ohvrid olid paradoksaalsel moel kõige sagedamini naised ise.Selles seoses väärib äramärkimist veel üks juhtum Uus-Pärnust aastast 1600. Nimelt andsidsiis Margaretha Nortorp, raehärra Reinholt Schröderi lesk, leskproua Klantsche ja HansDubberchti abikaasa rae ees tunnistusi üle 60 aasta tagasi surnud raehärra MelcherBomgardeni ning temast maha jäänud pärijate ja pärandi kohta. 1605Kui kinnisvara pantimisel ja müümisel vajas naine eestkostjat, siis vähemalt oma rõivaste ja eheteüle oli tal enamasti vaba käsutamisõigus. 1606 Nii müüsid ja pantisid Uus-Pärnu lesed ja naisedoma väärisasju ja rõivaid, et raha saada. 1502. a lunastas de Elendorppesche Nikolai kirikuvöörmündreilt välja aastate eest panditud ehted ja nõud – 1 hõbevöö (j szulverne gorden), 1hõberisti (szulverne cruze), 1 hõbedast jooginõu (szulverne drinschale) ja kuuehelmed (de rockschalen). Seda vara oli 150 marga väärtuses. 1607 Nimetatud 150 marka seadis ta oma uue abikaasaKersten Pilli loal elumajale hüpoteegiks. Hermann Spransi lesele Sprengessche’le maksis raad 10marka tema pandiks jäetud helmeste (või nõude?) ja kahe lusika peale (up ere schalen und ijlepell). 1608 Väidetavalt jäid ehted ja rõivad naise vabasse käsutusse ka pärast mehe surma, sestlesk esindas oma õndsat meest. Ta pidi seda tegema mõistagi hästi ja väärikalt ning rõivad jaehted olid esimesed, mis tema staatusest ja positsioonist kõnelesid. Riia linnaõigus tegi naistele16011602160316041605160616071608TLA, B. D. 5 I b, l. 52p.Tallinna kodanik 1514–1535.PA, lk 282, nr 5.Vrd Rogge, Zwischen Moral und Handelsgeist, lk 53.EAA, 711, l. 354p.Rogge, Zwischen Moral und Handelsgeist, lk 125.PA, lk 123–124, nr 11.PA, lk 292, nr 29.179