Download (4Mb) - E-Ait

siiski ehete pärandamisel kitsendusi, nimelt ei saanud abielunaine neid nagu rõivaid vabaltpärandada, vaid ehteid sai jätta ainult seaduslikele pärijatele. 1609Naise ehted (frewliken gesmide) kujutasid endast korralikku varandust. Uus-Pärnu ajaloos onneed just sel põhjusel lausa saatuslikku osa mänginud. Nimelt viis majaemanda väärisasjadevarguse varjamiseks kahe teenijanna saamatult korraldatud tulekahju ühe kõigi aegadesuurema põlenguni linnas aastal 1524. 1610 Varastatud ehted jäid tulest puutumata ning jõudsidoma õige omaniku kätte tagasi. Nii saigi majaperemees Claus Moller 1527. a laenata raekäest 22 marka, jättes panti kaheksa oma naise tanuehte (huven smide) tükki, kaaluga 21 loodi1 kvintiin (u 273 g). 1611 Kui palju ja milliseid ehteid oli Uus-Pärnu naiste valduses, selleleallikad ammendavat vastust ei anna. Tallinna elanike testamentidest, varaloenditest jms onvõimalik ammutada piisavalt palju informatsiooni linnaprouade ehete ja väärisasjadekohta, 1612 seevastu Uus-Pärnust leiab vaid üksikuid teateid. Kõige enam on mainitud tanuehteid,samuti kraesid, mütse, keesid, sõrmuseid, vöösid, aga ka lihtsalt helmeid jmskaunistusi. Need oli kullast ja kullatud, hõbedast ja pärlitest ehted. Uus-Pärnu raehärra BerndtHessels määras oma kasutütardele ja lihasele tütrele väärisasjadest igaühele 6 kaalumarkahõbedat ja ehted, sealhulgas igaühele ühe kuldse sõrmuse (gulden boech). 1613 Naisedpärandasid oma ehteid ja väärisasju nii tütardele kui ka poegadele. Nii sai Kerstine Holthusenema käest päranduseks 1000 Riia marka ja ehted, tema mõlemad poolvennad aga kumbki100 marka ning samuti mõned ehted. 1614Lesestumine seadis naise tõsiste probleemide ja otsuste ette. Mõned naised võisid ju tõepoolestkasutada võimalust emantsipatsiooniks, astuda n-ö mehe varjust välja ja asuda ise ärivõi töökoda juhtima. 1615 Tõenäoliselt oli Uus-Pärnu leskproua meyster Cordtsche 1616 käsitööliselesk. Kui otsustada nime järgi, siis võis olla tegu habemeajaja naisega. Nimelt suri1499. aasta paiku Uus-Pärnus keegi Cordt (Curdt) Besteyser barbier. 1617 Üks võimalus on,et Cordti naine oli nn saunanaine ehk linna ämmaemand. Lesknaine mester Kordsche esinebootuspäraselt juba kirikuraamatus. Tal oli Pühavaimu väravate lähedal Nikolai kirikule kuulunudkrunt: platsiga maja (myt deme rume), varem elas seal Jacob Pipperkallyten. 1618 Lesk suutisnähtavasti maja pärast 1513. või 1524. aasta tulekahju uuesti üles ehitada, 1526. a elas taigatahes puumajas ning maksis raele 4 marka aastas. 1619 Nende väheste teadete põhjal on raskeöelda, kas ta tõepoolest jätkas pärast abikaasa surma mehe “ettevõtet”, kuid vähemasti pidi talolema mingi arvestatav sissetulek, ühtlasi põhjus, miks teda kutsuti just “meister” Cordtsche.Kõigi märkide järgi jätkasid õdedest leskprouad Klantsche ja Klemmroggesche pärast omaabikaasade surma nende kaubanduslikku tegevust. Mõlemad naised tegelesid linakaubandusega.16091610161116121613161416151616161716181619QRS lk 182, VII 9 §1: so war en man vnde en vruwe an escap thosamene sin vnde kindere hebbet, iset datde vruwe sek wert, so mach se geuen in ereme dotbedde ere schapene cledere, so war dat se wil, sundersmide dat sal bliuen den rechten eruen.PA, lk 143.PA, lk 293, nr 30.Vt nt Inna Põltsam. Eesti ala linnaelanike rõivastus 14. sajandi teisest poolest 16. sajandi keskpaigani. —Tuna, 2002, 2, lk 34–37.PA, lk 206–207, nr 120.PA, lk 241, nr 194.Lyndal Roperi andmetel moodustasid nt Augsburgis, nagu enamikus Saksa linnades, varasel uusajal naistejuhitud majapidamised 10–20% kõigist majapidamistest, vt Lyndal Roper. Das fromme Haus. Frauen undMoral in der Reformation. Frankfurt, New York 1999, lk 49. Suhteliselt sarnast olukorda esines ka mujalEuroopas. Henrietta Leyseri andmeil juhtisid näiteks Inglismaal hiliskeskajal kümmet protsentimajapidamistest leskprouad, vt Henrietta Leyser. Medieval Women. London 2003, lk 168.Nimi on siin viiteks: Curdt Cordtsche.UB, Zweite Abteilung. Bd. I. Leonid Arbusow, Hg. Riga, Moskau 1900, lk 640–641, nr 842; lk 649, nr 852.PA, lk 126, nr 20.PA, lk 158, nr 13.180