Download (4Mb) - E-Ait

meel – osa raehärradest toetas mässulisi. Olukord läks nii teravaks, et koos paari teise raeliikmegaplaanis Johann van Lynthem isegi ametist tagasiastumist, siis aga nõustus ootamaLiivimaa maapäeva, et seal pildirüüstajate-korrarikkujate asi üldisele arutlusele anda. 1915Umbes kuu pärast pildirüüstet, s.o 10. aprillil 1526, kutsus Pärnu komtuur kui maahärralikuvõimu esindaja, Hinrik van Tuilen, enda juurde läbirääkimistele gildivennad ja linnarae,kohtumise tunnistajaks oli veel teisi kõrgestiaustatud isikuid: Maasilinna vana foogt AleffForstenberch, Jorgen Mex ja Diderich Mestacke (Myczaeken). 1916 Komtuur esitas raele kolmestpunktist koosneva arupärimise. Esiteks pani ta linnamagistraadi vastutavaks kirikuvastastesvägivallategudes – altarite ja pühapiltide hävitamises. Teiseks leidis ta, et raad on vastu omaõigust määranud linna kogudusekirikusse ametisse jutlustaja, see õigus kuuluvat aga ainultordule. Lõpuks süüdistas komtuur, et linna valitsemine on alla käinud. Raad asus kaitsele jateatas, et pildirüüste eest on vastutavad üksnes kompanii liikmed, kes oma toetajatega kirikussetungisid. Lisaks teatati, et raad ei taha enda peale võtta kiriku ülesehitamist pärast seda, kuigildivennad olid nii vägivaldselt käitunud. Mis puutuvat aga jutlustaja ametisse määramisse, siisseda ei teinud mitte raad, vaid linnakogukond ning edaspidi, kui kogukond soovis jutlustajatametisse jätta, pidi ta talle ise palga ja ülalpidamise muretsema. Linna viletsas olukorrassüüdistas raad kogukonda, kes oli rahulolematu ja mässumeelne, aga samavõrd olevat see linnatabanud tulekahjude tagajärg. Komtuur kaalus asja ja leidis, et toimunud sündmustes kuulubvastutus täielikult gildivendadele. Raadi paluti kiriku taastamistöid jätkata. Kogukond pidi agaenda peale võtma uute pühapiltide muretsemise.Sellega oli tüli rae ja kogukonna vahel lahendatud. Linnaraad võis pühitseda oma võitu. See olivõit kogukonna üle, aga ei tähendanud hoopiski evangeeliumiusu kaotust. Isegi kui kõik raehärradveel avalikult ei näidanud oma poolehoidu uuele õpetusele, siis tegelikkuses toimusikkagi vaikne kohanemine sellega, naasmispüüdlused vana korra juurde jäid ainult sõnadesse,olid vaid hetkeliseks illusiooniks. Nagu ilmekalt näitavad reformatsioonisündmused Uus-Pärnus, ei olnud usulised tõekspidamised kirikuvara sekulariseerimisel kandva tähendusega,sest mis võis sundida raadi viima läbi reformi kirikuvalitsemises, võttes kirikult ära kirikuvaradekäsutamisõiguse ning seades vaimulikud endast, s.o ilmalikust võimust sõltuvaks, kui taise oli vaid põgusalt tuttav evangeeliumiõpetusega. Rohkem kui Jumala õige mõistminehuvitasid ilmalikku võimu kiriku varandused, samuti võitlus mõjuvõimu pärast poliitikas jaõiguses. Kirikuvara sekulariseerimise tulemusena jagati raha, mis varem läks kiriku teenistuse,kultuse ja hiilguse ülalpidamiseks ja -hoidmiseks ümber linna heaks, s.t munitsipaalseteksvajadusteks. Näiteks Püha Ihu gildile laekus igal aastal valgustuseks Nikolai kirikus rendina6,5 marka, lisaks ½ leisikat (u 4 kg) vaha. Muidugi ei olnud summa märkimisväärselt suur, kuidkui meenutada, kui palju pidi linnavalitsus pingutama ja vaeva nägema, et saada endale Reiuküla, mis tõi rahamaksuna aastas sisse kõigest paar korda rohkem (rahas 15,5 marka, lisakskümnisena rukist ja otra), 1917 siis on tublide linnakodanike, eeskätt kaupmeeste pahameelsäärase priiskamise – vahaküünaldes ärapõletamise – suhtes mõistetav. Raha sai ja tuligikulutada palju otstarbekamalt.191519161917kaks nädalat selleks, et ta saaks koguda tõendeid enda kaitseks, või oli see siis aeg, mille jooksul loodetitekkinud probleem või ebakõla lahendada (tasuda võlg vms).PA, lk 148.Vt PA, lk 148–149.PA, lk 141.208