Download (4Mb) - E-Ait

laialt levinud kloostrite vastane hoiak, kandis Uus-Pärnus endas lausa paavstikirikust lahtilöömisemeeleolusid. Millalgi 16. sajandi algul tegi Uus-Pärnu kodanik, endine ordumeistriteener Tylemannus Ymmenhußen, veel täiesti vana õpetuse vaimust kantud sammu, lastesennast preestriks pühitseda ning astudes Viljandi frantsisklaste-observantide kloostrisse. 1865Maailmast ärapöördumine pärast abikaasa surma ja varanduse laialijagamine tuli sügavastsisemisest veendumusest ning viitab vähemalt mingil määral, et valitsev mentaalne atmosfäärpakkus talle selleks sammuks motivatsiooni ja tuge. Tõsi küll, Ymmenhußeni puhul tulebmuu hulgas arvestada, et tegu oli orduga lähedalt seotud isikuga, mis tema vaadetele ehkomapoolset mõju avaldas. Ordu näiteks toetas Uus-Pärnusse kloostri rajamise plaani. 1866Igatahes on vaieldamatu tõsiasi, et võrreldes Liivimaa suurte linnadega kinnitas evangeeliumiõpetusUus-Pärnus aeglaselt kanda. Bürgermeister Lynthem kirjutab sellest oma mälestustesteatava uhkustundega, nentides, et kõigis Liivimaa linnades, suurtes ja väikestes, Riias,Tallinnas ja Tartus, polnud jäänud alles ühtegi mungakloostrit, ka lõpetati ladinakeelsetemissade, vesprite, öiste tunnipalvuste, vigiiliate pidamine, ainult Uus-Pärnus püsisid needmõneti kauem kui teistes linnades. 1867 Mõistagi tekib küsimus, miks vallandus pildirüüste Uus-Pärnus alles 1½–2 aastat hiljem kui Riias või Tallinnas. Uus-Pärnu näiline mahajäämus, sellepõhjused ja tagamaad, on kindlasti linna reformatsioonisündmuste üks intrigeerivamaid jatähelepanuväärsemaid külgi, mille lähemal selgitamisel ja vaatlemisel tuleb eeskätt tuginedaJohann van Lynthemi mälestustele.Üks mõjus takistus oli kahtlemata 26. augustil 1524 puhkenud suur tulekahju, milles sai kogulinn kõvasti kannatada. 1868 On ütlematagi selge, et linnarahval oli selle järel pakilisemaidkiprobleeme ja asjatoimetusi kui kiriku õpetuse üksikasjade üle vaielda ja tülitseda. Küsimus oliellujäämises. Tulekahju tagajärgedega toimetulemine ei olnud raske ainult linnaelanikele, vaidka linnale. Ülesehitustöödeks oli hädasti raha vaja. Linna enda sissetulekud kõiki väljaminekuidei katnud, sest pärast tulekahju laekus linnale tulusid kõigest u 50 marka aastas. 1869 Linnakassatäitmiseks kehtestas bürgermeister Lynthem 1525. a võõramaisele veinile ja õllele aktsiisimaksu(1538. a soolale). 1870 Ent sellest oli vähe. Täiendavaid sissetulekuid pidi andma reform kirikuvaradeja -ametite valitsemise alal. Selgitamaks ja õigustamaks rae tegutsemismotiive, väitisbürgermeister Lynthem, et kirikul oli palju sissetulekuid, aga linnal ei midagi. 1871Ja tal oli õigus. Kahtlemata olid kiriku varandused suured ja vähe sellest – kirik teadis, kuidas“raha teha”. Keskaja kirikul oli varuks uskumatult laias valikus mooduseid, kuidas rahvakäest raha kätte saada, olid need siis renditulud, iga kristlase jaoks põhimõtteliselt kohustuslikuderaviisilised annetused ja ohvriannid, kristlikud matused, eestpalved vms. Kirik pakkusisegi n-ö turvalise hoiustamise teenust, nimelt said gildid ja kodanikud tasu eest kirikuskirstudes oma väärtuslikke pabereid ja arhiivi hoida. 1872 Pealegi ei seisnud raha kiriku käes,vaid see pandi uuesti sisse tooma. Kiriku võlglasteks oli mitu Uus-Pärnu ja isegi teiste linnadekodanikku, samuti kohalikke vasalle. Näiteks 1508. aastal laenasid Nikolai kiriku vöörmündridReinhold Uxkullile 300 marka, saades tagatiseks maavalduse Kõpu külas Viljandilähedal. 1873 Nikolai kiriku Anna altari raha oli välja laenatud Lulef Forstenberchile, Raikküla186518661867186818691870187118721873PA, lk 186, nr 79; lk 317, nr 37; vt Laakmann, Das mittelalterliche Kirchenwesen, lk 143–145.PA, lk 305, nr 3.PA, lk 144–145.PA, lk 142.PA, lk 144.PA, lk 141–142.PA, lk 140.PA, lk 122, nr 5. Hoiustamisteenuse eest Nikolai kirikus tuli kodanikel maksta aastas 6 killingit, vastaseljuhul visati kirstud kirikust välja.PA, lk 125, nr 16.203