Download (4Mb) - E-Ait

päevadeks. 1478 Just nii on fikseeritud ka Riia linnaõiguses. 1479 See mehe rahaline toetus olinaisele otsekui tagatis käest loovutatud vara eest. 1480 Uus-Pärnu kodanike hommikukinkidesuuruse ja iseloomu kohta ei ole praktiliselt mingit informatsiooni. Sisuliselt ainus teade on, etHans Buse abikaasa Wendel Molleri morgengabe oli vähemalt 800 marka (als 8 hundertmarck). 1481 Hommikukink võis olla korralik varandus. Näiteks Vana-Pärnu elaniku CattszePettherstorpi hommikukink abikaasa Andreus Tuffelt oli 200 marka, samal ajal oli Cattszekaasavara kõigest 100 marka. 1482 Peigmehe abiellu kaasa toodud vara jäi ka pärast abielusõlmimist tema vallata ja käsutada, seepärast ei vajanud selle üleminek abieluvara hulka eraldikirjalikku fikseerimist. 1483 Nii ei ole peigmeeste varanduslikust seisust Uus-Pärnus õigupoolestmidagi teada. Hommikukingi suurus oleks peigmehe jõukuse määramisel vähemalt minginäitaja, 1484 paraku pole ka sellist informatsiooni võimalik leida. Uus-Pärnu allikad pakuvadvähe teateid isegi selle kohta, et peigmees oleks pulmapeo kulud alati enda peale võtnud. 1485 Etseda siiski esines, võib välja lugeda Tonnies Laeri jun. äia 1530. a Uus-Pärnu rae ees tõstatatudkaebusest: mees oli teinud kulutusi, sh korraldanud tütre pulmad (noch der koste syner dochter)ning nõudis nüüd väimehelt hüvitust. Talle määratigi korralik summa – 300 marka. 1486 Uus-Pärnu linnaraamatusse kantud varajagamislepingud näitavad, et sageli võtsid kasuisad endapeale kasutütardele pulmapeo korraldamise. 1487Keskaja abielu juures väärib äramärkimist asjaolu, et abielludes säilitas naine omaperekonnanime (muidugi juhul, kui see oli olemas). 16. sajandil olid kaupmeestel ja jõukatelkäsitöölistel perekonnanimed üldiselt olemas. Abielust sündinud lapsed said isa perekonnanime.Väärib tähelepanu, et samas kinnistus lesele tema surnud mehe nimi, nagu nt Mestorpsche(Mestorpi lesk), Mestacksche, Kallenbergsche jne. Mõnikord oli see lausa abikaasa eesnimi,mis naise leseseisusele osutas. Nii oli Cosmusche Cosmus Osthoffi lesk; Cordtsche aga tõenäoliseltCordt (Curdt) Besteyseri lesk. Teisiti võis olla ainult aadlipäritolu naisega, tema eihakanud lesestudes sugugi mitte alati mehe nime kandma. Seda eriti, kui mees oli kodanikuseisusest.Näiteks kohalikku vasallisuguvõsasse kuulunud Gertke (Gharttke) Nyneghal oliabielus Tonnies Laeri jun., Henselyn van Lyntheni ja Jurgen Strykiga, kuid kirjalikes dokumentidesnimetatakse teda alati tema sünnipärase nimega. 1488 Aadlipäritolu Anna Brackel oliabielus Johann Heisega, kuid kandis ka pärast abikaasa surma nime Brackel. 1489Traditsiooniliste abiellumistseremooniate, nagu kihluspidu, kirikuskäik ja pulmapidu, läbiviimisekohta Uus-Pärnus hiliskesk- ja varase uusaja algul ei leidu paraku mingeid kirjalikketeateid. Tallinnast on seevastu säilinud mitu luksusmäärust, mis panid paika nende pidudekorralduse, seda peamiselt eesmärgiga vältida liigset ja/või seisusele mittekohast toretsemist. 14901478147914801481148214831484148514861487148814891490Deutsches Rechtswörterbuch, lk 892 jj.QRS, lk 170: V, 2, § 2: So war oc de man vǒre steruet sunder kint vnde de vrůwe leuendich bliuet, so salde vruwe de morgengave thovǒren upbǒren, vnde de helfte alle des gudes, dat se beide hadden, vnde desmanne nagesten vrunnt de anderen helfte.Koch, Maior dignitas est in sexu viril, lk 46.PA, lk 176, nr 56.PA, lk 99, nr 145.Rogge, Zwischen Moral und Handelsgeist, lk 68.Elisabeth Koch juhib aga tähelepanu, et vastupidiselt Rooma õigusele ei fikseerinud ei Saksa õigus egatavaõigus mehe varandusliku panuse kompenseerivat iseloomu. Nii ei pidanud naise ja mehe poolt abiellukaasa toodud vara olema vastavuses ei suuruse ega iseloomu poolest, vt Koch, Maior dignitas est in sexuviril, lk 45–46. Iseenesestki mõista kuulus keskaja Liivimaa saksa õigusruumi.Nii oli tavaks näiteks Hamburgis, vt Rogge, Zwischen Moral und Handelsgeist, lk 62.PA, lk 182, nr 70.PA, lk 206–207, nr 120, lk 220–221, nr 149.PA, lk 72–73, nr 56; lk 84–85, nr 101; lk 97, nr 138.PA, lk 236, nr 185.Vt Eduard Pabst. Beiträge zur Sittengeschichte Revals. — Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- undKurlands. Friedrich G. v. Bunge, Hg. Bd. I. Dorpat 1842, lk 197–241.165