Download (4Mb) - E-Ait

tütart, kellest üks läks mehele 1553, seega eeldatavasti mitte enne 18.–20. eluaastat. 1441Raehärra Peter Helwichi tütar Anna polnud 1565. aastal, kui tema isa surmast oli möödas19 aastat, veel abielus, seega läks ta mehele 20-aastaselt või vanemalt. 1442 Hinrick Rickmannitütar Kerstine abiellus 1554. aastal, tema isa suri 1530. ja 1537. aasta vahel, seega ei läinudKerstine mehele enne 18-aastaseks saamist. 1443 Kõigil juhtudel, mis on õnnestunud kindlaksteha, oli abiellumisiga naistel keskeltläbi 20 aastat. Seega toimus naiste abiellumine Uus-Pärnusoluliselt hiljem, kui Riia linnaõiguses fikseeritud täisealiseks saamine. Sarnane pilt avanes kamujal Euroopas. Hiliskesk- ja varase uusaja Hamburgi kohta tehtud uurimused annavadtütarlaste tavaliseks abiellumiseaks 18–20 aastat. 1444 Prantsuse linnades abiellusid naised samalajal keskmiselt u 20 ja mehed 30 aasta vanuses. Itaalia linnades läksid aga naised meheletavaliselt enne 20. eluaastat ning enamasti olid abikaasad neist 6–10 aastat vanemad. 1445Roswitha Rogge juhib tähelepanu, et vähemalt saksa õigus- ja kultuuriruumis oli täisealisuselnaiste puhul teine nüanss: täisealise tütarlapse otsust ilma sugulaste loata abielluda perekondaktsepteeris, kuid naine kaotas õiguse pärida perekonna vara. 1446 Vastavasisuline punkt leidubtõepoolest nii Tallinnas kehtinud Lübecki õiguses kui ka Riia linnaõiguses. 1447Meestele, kes soovisid linnas teha ametialast või poliitilist karjääri, oli abielu möödapääsmatu,see oli märk nende sotsiaalsest küpsusest. 16. sajandi esimesel poolel loeti Uus-Pärnu linnaraamatu teateil noormehed täisealiseks pärast 20. eluaastat. Pawel Gosenichilesk tõi 1541. a rae ette Paweli lihase poja, et lasta ta täisealiseks kuulutada (ihnn vor unsmundich gemacht), seda raad ka tegi, kuna noormehel oli vanust üle kahekümne (ock vanuns mundich erkanth, seines older, aver twintich jare gewesenn). 1448 Saksa linnaõiguste analüüsnäitab, et keskaja jooksul toimunud arengu tulemusel said noormehed täisealiseks ühahilisemas eas. Nii oli hiliskesk- ja varasel uusajal mitmes Saksa linnaõiguse tekstis täisealisusepiir nihkunud meestel 18.–25. eluaastani. 1449 Isegi kui linnaõigusesse vastavatparandust ei tehtud, liikus tegelik elu nimelt selles suunas. Täisealisuse piiri nihkumine oli16. sajandi alguseks toimunud ka Uus-Pärnus, kuivõrd noormehi arvati täisealiseks allespärast 20. eluaastat, mitte 18-aastaselt, nagu Riia linnaõiguses muutumatult seisis.Hilisem täisealiseks saamine tõstis ka meeste abiellumisiga. Kahjuks leidub väga väheste Uus-Pärnu meeste kohta piisavalt häid eluloolisi andmeid. Üks õnnelik erand on Hinrich vanLynthem. Hinrich oli bürgermeister Johann van Lynthemi poeg, kelle eluloost on teada mituolulist daatumit: immatrikuleerimine Wittenbergi ülikooli 1537, abiellumine 1546, Uus-Pärnuraehärraks valimine 1550 ning surm enne 1557. aastat. 1450 Mehe sünniajaks võib arvestada uaasta 1517, nii pidi ta abielluma ligi 30-aastaselt. Kaupmeeste puhul kuulusid kogu Euroopasülikooliõpingud järjest enam eluks vajaliku ettevalmistuse juurde, stuudium lükkas aga nendeabiellumist kahekümnendate eluaastate teise poolde. Euroopa ühiskond ilmutas varase uusajalävel ilmutas üha suurema professionaliseerumise märke, 1451 see suurendas vajadust kaülikooliõpingute jms väljaõppe järele: eriti mehe sotsiaalsele karjäärile ei tulnud kasuks ainultkitsad erialased, vaid võimalikult laialdased teadmised ja oskused. Hans Schulze rõhutab, et14411442144314441445144614471448144914501451PA, lk 231, nr 171.PA, lk 100, nr 146, vt ka Laakmann, Die Pernauer Ratslinie, lk 111.PA, lk 232, nr 172.Rogge, Zwischen Moral und Handelsgeist, lk 42.Katherine A. Lynch. Individuals, Families, and Communitis in Europe, 1200–1800. Cambridge 2003, lk 45.Rogge, Zwischen Moral und Handelsgeist, lk 43. Vrd Deutsches Rechtswörterbuch. Bearb. von HeinoSpeer. Bd. 9. Weimar 1992–1996, lk 983–986.Vt QRS, lk 176: VI, § 1.; Lübecki õiguse Tallinna koodeks, § 8.PA, lk 189, nr 84.Köbler, Das Familienrecht in der spätmittelalterlichen Stadt, lk 155.Vt Laakmann, Die Pernauer Ratslinie, lk 118.Vrd Schilling, Vergleichende Betrachtung zur Geschichte der bürgerlichen Eliten, lk 4, 27.162