Download (4Mb) - E-Ait

marka aastas. Tallinna rae arveraamatus esinevat väljendit rades part, rades del interpreteerivadnii Reinhard Vogelsang kui ka Lilian Kotter rae kohustusena jagada kaalurahamaahärraga. 1375 Uus-Pärnu praktikat arvestades võis aga tegu olla hoopis kaalujate osaga, s.tpool kaalurahast oli nende tegelik palgaraha ning arveraamatus mainitud 4 marka lihtsalttäiendav “taskuraha”.Uus-Pärnu raehärra Luder Klanthi juures oli 1540. aastal kostil 9 müürseppa, kelle ülalpidamisekskulus 6 veeringut nädalas, lisaks 2,5 marka õllele; müürseppadele makstud töötasusuurust pole paraku märgitud. 1376 Samal aastal töötas jõeäärse suure püssirohutorni ehituselbürgermeistri Lynthemi “käe all” 12 müürseppa ja 24 päevatöölist kokku 6 nädalat. 1377 Nendetöötasudeks maksti välja kokku 61 marka 2 killingit ja 2 penni. Laias laastus tähendas see,et 36 töölist, kui nad töötasid 6 päeva nädalas, teenisid päevas natuke alla 2 killingi, mis oli vägaväike töötasu. Näiteks 1514. a maksis Tallinna raad Väo küla heinalistele meestele 3 killingit janaistele 2 killingit 5 penni päevas, peale selle oli veel prii ülalpidamine. 1378Jõukaks saada ja vara koguda polnud Uus-Pärnu käsitöölistel kerge ning see õnnestusvähestel. Juba ainuüksi tasu elamispinna eest, s.o krundirent või üür, mida käsitöölised pididlinnale maksma, polnud sugugi väike summa. Jurgen de arste elas raele kuulunud majas, kuhutal lubati surmani elama jääda tingimusel, et ta maksab raele 26 marka üüri aastas. 1379 Samalajal maksis näiteks majaomanikust kullassepp Thomas Gude raele krundirenti kõigest nelimarka aastas. 1380 Müürsepp Peter sai kohusetruu teenistuse eest raelt vahvärkmaja, milles tavõis oma elupäevade lõpuni elada, kuid Peteri lesk ei suutnud maja pidada ning elas vaesusetõttu kodanik Claus Zinte kostil. 1381 Kui lesk jäi käsitöömeistri surres vaesusse, siis elujooksul tööga saavutatud varalisest kindlustatusest see muidugi ei räägi.Jõukatele kinnisvaraomanikest käsitöölistele laekus sissetulekuid kinnisvara väljarentimisest.Uus-Pärnus esines seda teadaolevalt küll väga harva. Kullassepp Johann Scharbowile kuuluslinnas mitu kivimaja, mida ta ise ei kasutanud, need rentis ta nähtavasti välja. 1382Saksa soost kaupmeestele ja käsitöölistele andis lisasissetulekut vaid neile kuuluv õigusvalmistada õlut (16. sajandil ilmselt ka viina) müügiks. Mõistagi pole allikaid, milleletoetudes saaks ettekujutust, kui palju õllemüük võis keskmiselt tulu anda. Õllekultuur oliigatahes sügavalt juurdunud Liivimaa hiliskeskaja linnakultuuri, seega oli õllel tarbijaid Uus-Pärnus nii oma linna kui ka ordulossi elanike, nõndasamuti linna külaliste hulgas. Õllegakostitas raad mitmesuguseid töölisi ja oma külalisi, aga muidugi tarbis ka ise. Linna ainsasgilditoas käisid igapäevased õllevõtmised. Gildi ülalpeetaval jutlustajal oli õigus tasuta õllelegilditoas. Juhul kui talle seal ei meeldinud juua, võis ta lasta endale iga päev õlut kojusaata. 1383 Uus-Pärnu 16. sajandi lõpu kirjalike allikate järgi kuulus selle aja suhtluskultuurijuurde käia naabri või muu kaaskodaniku pool mõõduka tasu eest õlut joomas. Just nii toimis1596. aastal kullassepp Mardtenn Schültze, kes koos oma naise ja selliga astus sisse habemeajajamajja, et juua kann õlut heanaaberlikus ja sõbralikus meeles. Tavatu oli vaid asjaolu, etkui ta joodud õlle eest tahtis tasuda, tuli habemeajaja talle ilma mingi arusaadava põhjuseta137513761377137813791380138113821383Vt Kotter, Tallinna rae finantsid 15. sajandil, lk 72.; Reinhard Vogelsang. Zur Finanzverwaltung immittelalterlichen Reval. — Zeitschrift für Ostforschung, 20, 1971, lk 691.PA, lk 286, nr 10.PA, lk 286, nr 10.Paul Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte II. — Beiträge zur Kunde Estlands. Bd.XIV. Reval 1928, lk 24.PA, lk 244, nr 204.PA, lk 333, nr 90.PA, lk 218, nr 142.PA, lk 320–321, nr 46–48.PA, lk 143.154