Download (4Mb) - E-Ait

kahju, kuid tõenäoliselt oli see vihje linna süütamisele. Kümme aastat hiljem, Ungerni leseaktiivsel pealekäimisel ning prelaatide ja Riia peapiiskopi (kelleks polnud ei keegi muu kuimarkkrahv Wilhelm) eestkostel palus ordumeister Uus-Pärnu raadi maksta Ungernitele nnVäikese Kompanii eest 400 marka ja lasti rukist. 1971 Kõnealuse eestikeelse kirja autor ei oleteada, aga kuivõrd see ei olnud naise abikaasa ise, siis teine, kelle vastu Droste teadaolevalttunnistas, oli Claus Hastfer. Just tema võiks tulla kirja võimaliku autorina kõne alla. Siinkohalpeab mainima, et Ungerni lesk polnud keegi muu kui Godele Hastfer, 1972 seega kui mitte Clausiõde, siis sugulane. Vastamata jääb aga endiselt küsimus, miks oli kiri kirjutatud eesti keeles.Selle eestikeelse kirja juures on veel midagi, mida tasub tähele panna, nimelt osutab see kirjakirjutajamärkimisväärsele haritusele, eesti keeles kirjutada suutmine ei olnud sel ajal kaugeltkipäris tavaline või iseenesestmõistetav asi.15. augustil 1533 kirjutas Riia peapiiskop Buxhövdenile, et koadjuutor on läbirääkimisteksvalmis, tema ja ordumeister panevad ette pidada need Tartu piiskopi osavõtul maha Vana-Pärnuspühapäeval pärast Maarja sünnipäeva (s.o 14. septembril) või 8 päeva pärast seda. 1973 Napiltkaks nädalat hiljem maabus Buxhövdeni sõjasalk 9 kerge laeva ja jahiga ning 300 mehega Vana-Pärnus, põletas ja rüüstas nii linnakese kui ka lähedal asuva Audru mõisa. 1974 (Nähtavasti seepärast,et takistada läbirääkimisi, mis olid määratud toimuma Vana-Pärnusse.) Piiskopi vastastekirjeldusel pani Buxhövdeni sõjasalk Vana-Pärnu kirikus toime kõige pöörasemaidkujuteldavaid jumalateotusi: kaevasid üles pühakuks kuulutatud Saare-Lääne piiskopi HermannI (von Buxhövdeni) 1975 säilmed, lõid piiskopil pea otsast, võtsid kaasa tema messingist hauaplaadi,peale selle röövisid kirikust kellad ja mitmesuguseid väärisasju. 1976 Juba suveks olipiiskop Reinholdi hirmutegude register paisunud nii suureks, et koadjuutor Wilhelm teatab21. juulil 1533 Haapsalust saadetud kirjas ordumeistrile, et Buxhövden on Läänemaalpõletanud, röövinud ja inimesi tapnud, nagu selleks olevat võimelised vaid türklased. 1977 Justneid ja teisi hirmutegusid aluseks võttes taotlesid Wilhelmi pooldajad Reinholdi konfirmatsioonitühistamist. Muu hulgas pandi talle süüks kellegi kleeriku Johanni mahalaskmist.Stefan Hartmann pakub välja, et tegu võis olla Johann Drostega. 1978 Viimane on jälle kahtlane,sest 1534. aasta augustis-septembris viibis Droste vangistatult Riias.Vastuoluliseks jäi sõjasündmustes Pärnu ordukomtuuri, Loeff van Loe, osa. 1533. aasta augustisseisis ta oma väesalgaga teispool Pärnu jõge ega kavatsenudki sekkuda Reinholdi meestemäratsemisse. 1979 Veelgi enam, Buxhövdeni mehed jäid veel tükiks ajaks Vana-Pärnusselaagrisse ja käisid täiesti takistamatult Uus-Pärnus röövitud sõjasaaki jagamas ja maha müümas,et endale sõjamoona varuda. 1980 Leidub ka muid viiteid, et Pärnu komtuur toetas, nagu mõnedteisedki orduhärrad, pigem Reinholdit. 1981 See kõik andis koadjuutor Wilhelmile alust süüdistadaordut reetmises. Ordumeister Plettenberg ise soovis eelkõige kodurahu ja tahtis vaenutsevaidpooli lepitada. Piiskop Buxhövdenit toetas isegi evangeelne Tallinn koos Harju-Viru vasallidega19711972197319741975197619771978197919801981PA, lk 288, nr 16, lk 194, nr 92.Kivimäe, Eestikeelne kiri, lk 324.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 455–456, nr 450.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 467, nr 467. Koadjuutor Wilhelmi andmeilkuulus piiskopi sõjasalka 50 saksa sõjasulast, 200 saxen’it ja talupoega, vt samas lk 477, nr 479.Saare-Lääne piiskop aastatel 1262–1285(?).Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1534–1540), lk 543, nr 562.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 436, nr 427.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1534–1540), lk 541, nr 561.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 461, nr 458.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 543, nr 562.Wilhelm süüdistab Loeff van Loed, nagu ka Tallinna komtuuri ja Maasilinna foogti tema takistamises,laeva röövimises, tegevusetuses. Loeff van Loe tõrjus kõiki süüdistusi, vt Herzog Albrecht von Preußenund Livland (1534–1540), lk 160, nr 734.214