Download (4Mb) - E-Ait

elamud, ei erinenud põhimõtteliselt suurte linnade vastavatest ehitistest. Ühiskondlike võiavalike hoonete puhul võib märgata suuremaid erinevusi. Väikelinnas leidus üldiselt väheühiskondlikke hooneid, heal juhul oli seal raekoda, gildituba ja vaestemaja. Needki jäid suurelinna omale alla nii suuruselt kui ka suurejoonelisuselt. Uus-Pärnu raekoda oli lihtne kahekorruselinekivimaja, mis vaevalt küündis võistlema Tallinna uhke ehitisega. Samas oli raekojaolemasolu juba iseenesest oluline märk, sest mitmes Liivimaa väikelinnas seda polnudki.16. sajandi esimesel poolel iseloomustavad Uus-Pärnu kodaniku eluviisi püüdlused privaatsuseja mugavuse suurendamise poole. Linnakodanikul leidus piisavalt rahalisi vahendeid,mida suunata oma elutingimuste ja heaolu parandamiseks: jõuka linnakodaniku elamu olikivist või vähemasti kivist dörnsega hoone, sellel oli mitu klaasakent, tema eluruumesoojendasid uhked kahhelahjud jms. Väikelinna kodanike heast elujärjest annavad tunnistustveel tütarde kaasavara suurused, rohked majapidamisriistad, kallid nõud, rõivad ja ehted.Väikelinn ei tähendanud ei jõukuse ega ka mõjuka eliidi puudumist. Isegi Vana-Pärnusugusesnn agraarlinnas jätkus vanematel küllalt ressursse rahastada oma võsukeste õpinguidvälismaa ülikoolides.Uus-Pärnu linnavalitsuse ja selle tegevuse lähem vaatlus annab põhjust väita, et viisis, kuidastoimus linna juhtimine ja majandamine, samuti selles, kes linna juhtisid, ilmnevad väikelinnakõige iseloomulikumad jooned. Esiteks tuleb Uus-Pärnu puhul ilmsiks maahärra, s.o orduvõimusuur mõju. Suur sõltuvus oma maahärrast oli iseloomulik kõigile Liivimaa väikelinnadele.Linnaprivileegideta kohad olid juba seeläbi maahärrast sõltuvuses, et viimane jättis neid ilmatäielikust linnaõigusest. Kuigi Uus-Pärnu raad valis oma liikmeid ise, on tunda orduvõimu selgetsurvet raehärrade valimisel. Just maahärra toetust omanud isikud tegid Uus-Pärnu raes eriti kiiretkarjääri ning juba paariaastase liikmestaažiga raehärra võis tõusta bürgermeistriks. Siiski eiolnud vähemalt Uus-Pärnu näidetel tegu pelgalt tühiste karjeristidega, ordu soosis eeskätt neid,kel olid linna juhtimiseks sobivad isikuomadused. Sugugi mitte kõigist orduga seotud raehärradestei saanud linna nn liidreid. Rõhutada tuleb veel üksikisiku suurt osa linnajuhtimises –see olukord oli võimalik vaid väikelinna tingimustes. Suures linnas ei saavutanud üksikisik linnavalitsemisel kunagi sedavõrd suurt võimutäiust. Maahärra mõju ning linna autonoomia piiratusavaldus ka selles, et pool Uus-Pärnu kodanikelt võetud kohturahadest läks ordule. Arvestatav osaUus-Pärnu poliitilisest ja majanduslikust eliidist oli seotud orduga ning selliste isikute kaudu saiorduvõim kaudselt linnaelu oma kontrolli all hoida ning mõjutada. Samas ei olnud tegu linnakogukonnaigasuguse iseseisvuse ja eneseteadvuse puudumisega: resoluutselt astuti vastu ordukomtuurile,kui too tahtis endale kodanikega võrdseid eesõigusi kauplemisel. Mööda ei saavaadata maahärra positiivsest mõjust 16. sajandi esimesel poolel korduvalt tulekahjudeskannatanud Uus-Pärnu arengule, nimelt tuli ordult linnale investeeringuid, laene ja annetusi.Väikelinna linnamajandus oli märkimisväärselt lihtsam, vähem diferentseeritud ja komplitseeritudkui suures linnas. Sellest tulenevalt oli vähem ka mitmesugust asjaajamisdokumentatsiooni,nt erineva sisuga linnaraamatuid. Uus-Pärnus peeti 16. sajandi esimesel poolelkinnistu- ja rae märkmeraamatut, viimane sisaldab ka raearveid, kuhu tehti ülestähendusi linnaväljaminekute, harva sissetulekute kohta. Uus-Pärnus pidasid raeraamatuid ja kirjavahetustenamasti bürgermeistrid, mitte raesekretärid, nagu tavaks suurtes linnades. Linnamajanduse jaasjaajamise vähene arenemine, mis muu hulgas tingis ka raeametite väiksema diferentseerituse,oli samuti väikelinnale iseloomulik joon. Nagu Tallinnas või Tartus, nii koosnes ka Uus-Pärnuslinnavalitsus valdavalt kaupmeestest. Samas tuli ette erandeid, nimelt käsitöölise ning aadlipäritoluraehärrasid. See linnavalitsuse n-ö avatum iseloom oli jällegi midagi vaid väikelinnaleomast. Raha- ja turumajanduse areng keskaja lõpul ja varase uusaja algul esitas linnavalitsemiseleuusi nõudmisi. Et linna asjaajamine eeldas varasemast suuremat bürokraatlikuasjaajamise kogemust, pääsesid 16. sajandi esimesel poolel Uus-Pärnu linnavalitsusse esimesedjuristi haridusega mehed. Peamiselt Liivimaa ordu, aga ka Saare-Lääne piiskopi valitsusaparaati222