Download (4Mb) - E-Ait

teateid, paraku on need aga ebatäielikud. Näiteks puuduvad andmed imiku- ja väikelastesuremusest, kuid nendele osalistele andmetele tuginedes saab väita, et keskmiselt sündis igastabielust 2–3 täisikka jõudnud pärijat. Inimeste keskmise eluea kohta Uus-Pärnus onstatistiliste andmete puudumise tõttu raske midagi väita, kuid väärib märkimist, et linnas elasnii mehi kui ka naisi, kes elasid väga vanaks, s.o 75-aastaseks ja rohkem.Seadusliku abielu kõrval esines Uus-Pärnus ka abieluks vormistamata kooselu. 16. sajandi esimeselpoolel elas Uus-Pärnus mitme orduhärra ja katoliku vaimuliku elukaaslasi ja lapsi. Ühiskondliksuhtumine sellistesse kooseludesse, nagu ka nendest sündinud lastesse, oli silmapaistvalttolerantne ja leebe, seda nii Uus-Pärnus kui ka kogu Liivimaal. Selle üheks põhjuseks oli nähtavastiorduhärrade ja vaimulike kõrge sotsiaalne staatus. Tsölibaadi vande ignoreerimist soosis jaõigustas ka reformatsioon. Samas tõi just reformatsioon kaasa seksuaalmoraalist üleastumistekriminaliseerimise, kuid Liivimaal muutus see aktuaalseks alles Liivimaa sõja järgsel ajal.Naiste vastutusel oli peamiselt koduse majapidamise juhtimine ja pere eest hoolitsemine, kuidneil oli oma osa kanda ka Uus-Pärnu majanduselus. Naised olid hinnatud abitööjõud suurtesmajapidamistes, kus nad teenisid elatist majapidajate, teenijate, ammede või lapsehoidjatena.Niisamuti on teada üksikuid leskprouasid, kes jätkasid oma abikaasa äritegevust või ajasid endaoma. Linnaõiguse järgi oli naine mehe eestkoste all, kusjuures ka leskedele määrati eestkostjad.Kuid asjaolu, et nad vajasid õiguslikult meeste eestkostet, ei teinud neist veel isetuid käsutäitjaid.Nagu näitavad isegi vähesed linnaraamatutest ja mujalt dokumentidest ilmsiks tulnud naiste eluloodvõi eredad seigad nende elust, oskas igaüks omal kombel ära kasutada lõtkusid kehtivatesseadustes ja normides ning teostada oma soove ja tahtmisi, hoolimata mis tahes eelarvamustest.7. PEATÜKK. KIRIKLIKUD OLUD JA USUELU.REFORMATSIOONTänapäeva Pärnus ei ole säilinud mitte ühtki keskaegset kirikut, hävinud on nii Uus- kui kaVana-Pärnu selleaegsed pühakojad. Tegelikult olid Pärnu keskaegsed kirikud, v.a Uus-PärnuNikolai kirik, hävinud juba 17. sajandiks. Seepärast pakuvad kõige rohkem informatsiooniUus-Pärnu keskaegsete kirikute kohta kirjalikud allikad. Säilinud on linna peakiriku, Nikolaikiriku 1502/1505 sisse seatud ja 1524. aastani peetud kirikuraamat. 1667 Sisuliselt oli teguNikolai kiriku arveraamatuga. Keskaja kirikul oli arenenud rahamajandus, tema kättekoondusid suured rikkused ja ta toimis omamoodi rahaasutusena, pangana. 1668 Kirik andistagatise vastu laenu, nii moodustavad suure osa Nikolai kiriku raamatu sissekannetest linnakodanikevm isikute võlaasjad või rahalised tehingud kirikuga. Nikolai kiriku ja tema altaritekabeliteülalpidamiseks laekus iga-aastast renti linnas asunud kinnisvaradelt. Ka nendestsissetulekutest annab kirikuraamat ülevaate. Kiriklikest ja usuelulistest asjadest pakub kirikuraamatvaid õige põgusaid teateid, nagu annetustest saadud tulude jagamist käsitlev väljavõteRiia peapiiskop Henning Scharpenbergi 1428. aasta statuudist, ettekirjutised köstri, organistija kellameeste töötasude kohta jm. Bürgermeister Johann van Lynthemi mälestused annavadpõhjaliku ülevaate kiriklikest oludest Uus-Pärnus 1520. aastate keskpaiku – kirikutest, altaritest,kirikuvaradest, kirikhärradest ja vöörmündritest. 1669 Isegi Uus-Pärnu pärus- ja märkmeraamatpakuvad mõningaid väärtuslikke kiriklikku elu puudutavaid teateid. Tähelepanuväärne allikas166716681669PA, lk 121–131.Vt Hans Hattenauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn 2007, lk 356.PA, lk 139–150.185