Download (4Mb) - E-Ait

Tähelepanu väärib, millises vormis raad elukohti välja üüris. Esiteks olid nn ametikorterid, kuselati niikaua, kuni oldi linna teenistuses. Niisugust tasuta elamispinda kasutasid kiriklas orelimängijaja kirikuteenrid. 1357 Edasi olid nn ametimajad, kus raega sõlmitud lepingu järgi elati“oma elupäevade lõpuni” ja maksti raele üüri, pärast üürilise surma läks maja tagasi linnale.Sellises majas elasid linna teenistuses olnud müürsepp Peter ja arst-habemeajaja Jurgen. 1358Teine väljaüürimise moodus oli, et üürnik maksis raele mingi summa (50–100 marka), ilmseltselleks, et saada üldse võimalust maja üürida, ning mõistagi maksis ka aastaüüri. Just sellisetehingu tegi raega puunikerdaja Euwoldt Budde. Ta maksis rae omandusse 50 marka (vor denegendam), viimane müüs maja puunikerdajale ja tema naisele kasutamiseks nende elupäevadelõpuni. Lisaks tuli maja eest maksta 12 marka üüri aastas. 1359Peale võimaliku kinnisvara kuulus linna käsitöölise omandusse vallasvara, nagu majapidamistarbed,tööriistad või töökoja sisseseade, rõivad, sularaha, väärisasjad ning rendised.Paraku Uus-Pärnu käsitööliste vallasvara koostise kohta lähemad andmed praktiliseltpuuduvad. Heinrich Laakmanni kasutada oli Pärnu Linnaarhiivis leidunud 18. sajandi algultehtud ärakiri eestlasest müürsepa Andres Blocki 1532. aastal koostatud testamendist. 1360Peale kinnisvara (maja ja õue, aia ja küüni) jättis Block ka oma vallasvara, nimelt voodiriided,majapidamisriistad, saada olevad võlad ja maja sisustuse (ingedometh) Tilman Dorrele, ainultrõivad pärandas vennale. 1361 Tööriistad olid käsitöömeistri kõige tähtsam omand ja neidpärandati põlvest põlve. Kui peres ei leidunud sama ameti pidajaid, müüdi tööriistad maha.Nn tootmishooned (küpsetusahjud, parkkojad, sepikojad, vanutustöökojad), eriti aga müügikohad,olid keskaja linnas sageli tsunftide ühisomandis või kuulusid raele, aga ka raehärradevõi kaupmeeste eravaldusesse. Uus-Pärnu puhul on teada ainult seda, et raad rentis lihunikele,pagaritele, kingseppadele ja kalamüüjatele turuplatsil müügilette ja poode. Raad üritas samakauba pakkujaid ühte koondada, et omada paremat kontrolli kauba kvaliteedi üle.Tavaliselt oli keskaja linna käsitöömeister abielus, tsunftimeistri puhul oli see sisuliseltkohustuslik. Reeglina töötas linna käsitööline oma majapidamises ainult koos pereliikmetega.Keskaja linnale omane nn käsitöönduslik pereettevõte tähendas elu- ja tööruumi kooslust ningnii palgatööjõu kui ka sellide integreeritust meistri perekonda. 1362 Rolf Spander juhib tähelepanu,et üldiselt oli keskaja linnaõiguses fikseeritud n-ö kolm sammast, millele tugines meistripatriarhaalne võim oma peres ja töökojas: sellide abielukeeld, meistri karistusõigus sellide ülening haigehooldus. 1363 Väärib tähelepanu, et Riia varases linnaõiguses puudusid täielikultteenijate ja peremeeste suhteid puudutavad paragrahvid, need lisandusid vähesel määral alles1300. aasta statuuti. Mujal Euroopas 14.–15. sajandil alanud sellide eraldumine meistripatriarhaalsest perekonnast ja koondumine oma vennaskondadesse seltsielu elamiseks jms 1364oli Uus-Pärnus nähtavasti veel 16. sajandi teisel poolel tundmatu, vähemasti sellide organisatsioonidepõhikirjad pärinevad alles 17. sajandist.13571358135913601361136213631364PA, lk 288, nr 14.PA, lk 218, nr 142; lk 244, nr 204.PA, lk 175, nr 53.Erbebuch, S-B IX, lk 90.PA, lk 251, nr 217.Sprandel, Der handwerkliche Familienbetrieb, lk 327. Vt ka Kümmell, Alltag und Festtag spätmittelalterlicherHandwerk, lk 78.Sprandel, Der handwerkliche Familienbetrieb, lk 330.Knut Schulz. Die Stellung der Gesellen in der spätmittelalterlichen Stadt. — Haus und Familie in derspätmittelalterlichen Stadt. Alfred Haverkamp, Hg. Städteforschung Bd. 18. Köln, Wien 1984, lk 325–326.152