Download (4Mb) - E-Ait

kahjuks. 850 Ilmselt tähendas see talupoegade omavahelise kaubanduse keelamist, sest muidujäänuks linnakodanikud ilma oma vahendajatasust. Tegelikult oli tegu põhimõtte “võõras ärgukaubelgu võõraga” rakendamisega. Erandiks olid ordu kalurid, kel polnud põllumaad. Nemadvõisid oma vajadusteks rukist osta, kuid raad pidi seadma ametisse mehe, kes neile vilja väljamõõtis ning kogu kauplemist kontrollis. Talle tuli maksta 1 penn 1 vaka pealt.Sisse- ja väljaveos olid Uus-Pärnu kaupmehed harjunud arvestama küllaltki väikestekogustega. Selline kaubandus tasus end ära vaid siis, kui igalt tehingult teeniti topelt kasum.See oli võimalik vaid talupojakaubanduses. 851 Uus-Pärnu kaupmehed tõid oma kauba otseüle mere ja saatsid talupoegadelt kokkuostetu ka vahetult ise üle mere Lääne-Euroopasse,ilma et tulnuks kasumit mõne suurkaupmehega jagada. Nagu rõhutab Heinrich Laakmann, eiolnud vahet suur- ja väikekaubanduse vahel, 852 olid ainult jõukad ja vähem jõukad, edukad javähem edukad kaupmehed.4.1.2. TurukaubandusUus-Pärnu kaubanduselu üks tahk oli igapäevane kauplemine turul ja poodides. Arvukaltlinnasisest kaubanduselu reguleerivaid määrusi sisaldab 15. sajandi lõpust pärinev Uus-Pärnubursprake. 1460. aastal Liivimaa linnadepäevadel Valgas pani Riia ette kehtestada põhimõte“võõras ärgu kaubelgu võõraga”. 853 Teised linnad võtsid esialgu mõtlemisaega, kuid peagitunnistasid selle heaks. Seda tegi ka Uus-Pärnu, kuivõrd kodanikemääruse 9. punkt nõudis:“võõras ärgu kaubelgu võõraga”. 854 Igaühel, kes linnas kauples, pidid olema õiged kaalud jamõõdud, nagu vakk ja külimit. 855 Seejuures pidi linn regulaarselt kontrollima mõõtude jakaalude õigsust. Linnaraamatu teateil toimus nt 1556. a Uus-Pärnus vaka, külimitu ja poolekülimitu suuruse kontrollimine. 856 Kodanikel oli keelatud laenata oma mõõtu, vakka jakülimittu talupoegadele. 857 Ilmselt seepärast, et takistada talupoegade omavahelist kaubandust,sest muidu jäänuks linnakodanikud vahendustasust ilma. Väikekaubandust võisid harrastadavaid kodanikud, kodanikuõigusteta vabadel kaubasellidel 858 (losen gesellen, de ken borgergelthebben) keelas raad müüa külimituga või küünraga, neil lubati vaid 100 küünra kaupa kaubeldakalevi, lõuendi ja watmal’iga. 859 Kaubasortiment, millega kaubasellid võisid kaubelda, olisamuti piiratud. Kauba konfiskeerimise ähvardusel keelati neil müüa humalaid, võid, tahketrasva ja hülgerasva. 860 Veel nõuab Uus-Pärnu bursprake, et heeringat ja kalevit tuleb müüa oma850851852853854855856857858859860PA, lk 24, nr 8.Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 151.Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 151.Hausmann, Die Bursprake von Pernau, lk 125.PA, lk 343, § 9.PA, lk 343, § 2.PA, lk 121, nr 2.PA, lk 344, § 21.Siin tekib vastuolu Vilho Niitemaa käsitlusega kodanikuraha maksvate ja nn vabade sellide osas. Nimelttema järgi oli viimastel keelatud kaupmehe kaupu edasimüügi eesmärgiga kokku osta, kaubelda Läänekaupmeeste, venelaste, rootslaste ja talupoegadega, samuti gildi liikmeks astuda, üldse kodaniku kombelelatist hankida. Kuigi keelud olid ranged, kasvas vabade sellide arv pidevalt. Sellised vabad kaubasellidoli n-ö eraettevõtjad ja seisid väljaspool üldist kaubandust, vt Vilho Niitemaa, Der Binnenhandel in derPolitik der livländischen Städte, lk 236–237. Uus-Pärnu bursprake’s on vabade sellide tegevusvabadustunduvalt ulatuslikum, seepärast võib arvata, et silmas on peetud hoopis Läänest pärit nn võõraidkaubaselle, kes suurtes linnades koondusid Mustpeade vennaskonda.PA, lk 343, § 11.PA, lk 344, § 12.101