Download (4Mb) - E-Ait

sellel elutsevatele ametimeestele. Näiteks elas 1453/54. a Baselis Raua tänaval ainult üks noajaüks mõõgasepp, samal ajal 16 kingseppa, samuti mitu kullasseppa ja kraamipoodnikku. 1265Uus-Pärnus eristuvad teistest käsitöölistest selgelt sepad, kes olid koondunud elama linnakaguossa Pühavaimu kiriku lähedusse, Pühavaimu tänavale. Nähtavasti pärast Pühavaimukiriku lagunemist (oli varemetes pärast 1533. aasta tulekahju) kinnistus seppade elu- ja tööruumijärgi endisele Pühavaimu tänavale Sepa tänava nimi (muutes “sepa” ja “Püha Vaimu”vähemalt ajutiselt sünonüümideks). Seda käsitööliste linnaosa võiks meelevaldselt jatinglikult nimetada Pühavaimu linnaosaks.Kusagil linnas pidanuks asuma ka nn marstall (marsstal) ehk linna tööhoov, kus hoiti raehobuseid. Uus-Pärnu linnaraamatutes pole marstalli, tõsi küll, kordagi mainitud. Tallinna raesaadikukirjas 1509. aastast leidub selle kohta ainus seni teadaolev märge. Nimelt jättis raehärraoma haige hobuse Uus-Pärnu marstalli. 1266 Tallinnas asus marstall Rüütli tänaval, seal oli linnahobusetall, koos sepipaja ja relvakojaga. Uus-Pärnus asus otse Rannavärava juures linnusekomtuuritall. Üks võimalus on, et see täitis muu hulgas linna marstalli ülesannet.1520. aastate algul ja enne seda elas mitu Uus-Pärnu käsitöölist linna prestiižikates kohtades.Lukksepp Hinrick Gude elas turuplatsi juures (by deme marckede). 1267 Tema lähedal oli plats,kus vanasti elas lihunik Merten. 1268 Üks teine lihunik elas Nikolai kiriku peasissekäigu vastas(gegen der groten kerckdoren, dar de slachter ynne wanth) asunud majas. 1269 Muutusi käsitöölisteelukohtade paiknemisse Uus-Pärnu linnapildis tõid korduvad tulekahjud (1513, 1524,1533), mis puudutasid kõige valusamalt just vaesemaid linnaelanikke. Paljude käsitöölistemajanduslik olukord halvenes, nad ei suutnud põlenud hooneid taastada, seepärast ostsid kaupmehedsoodsas kohas paiknenud käsitööliste majad-krundid üles ning ehitasid sinna uuedhooned. Jõuliselt trügisid Uus-Pärnu kinnisvaraturule ka kohalikud mõisamehed ning endisedordu- või piiskopiametnikud. Majade liikumist käsitöölistelt kaupmeeste või vasallide kätteillustreerib hästi kingsepp Oleffi maja juhtum. 1528. aastal müüs ta oma Kitsal tänaval asunudpuumaja Johann Korbeckele 40 marga eest. 1543. aastal oli maja omanikuks juba raehärraDiderich Muntz. Berndt Frones kosis Muntzi tütre Anna, kes sai kõnealuse maja kaasavaraks.Frones müüs maja edasi Goswin Suselbeckele, see omakorda raehärra Luder Klanthile. Viimaneehitas vana asemel uue elumaja ja müüs selle 2100 marga eest 1558. aastal Hans O e rthkenile. 1270Samasuguseid näiteid võib tuua veel mitu. Pottsepp Jost van Collenni Karja tänaval asunudmaja põles 1533. aasta tulekahjus, 1537. aastal ostis selle Karksi vana foogt Melcher von Galenoma elukaaslasele ja ehitas sinna kivist elumaja, boede’ga tänaval. 1271 Pagar Thomase puustelumaja Pühavaimu tänaval müüs tema lese uus mees rätsep Peter 300 marga ja 4 puudalinnaste eest raehärra Luder Klanthile. Viimane omakorda müüs 1554. aastal maja raehärraGoswin Suselbeckele. 1272 Iseasi, kui sihipärane või agressiivne oli käsitööliste “väljatõrjumine”.Päris kindlasti ei puudutanud see kõiki käsitöölisi ühtmoodi. Jõukad meistrid elasid ikkagi justselles linnaosas, mille nad ise valisid ja kuhu nende rahakott võimaldas elamut soetada. Käsitöölistelinna tsentrumist ja hinnatud piirkondadest äärelinna tõrjumine oli osaliselt seotud asjaoluga,et linnal ei olnud mõtet hoida heas kohas tühje krunte. Niisamuti soodustas linnavalitsus12651266126712681269127012711272Engel, Die Deutsche Stadt des Mittelalters, lk 153.UB II-3, lk 474, nr 652: Item noch leit ik tor Parnouw stan ein pert, dat krank wert, und ik kofte dar einweder, dut up den marsstal laten, stat 9 mc 1ferd.PA, lk 129, nr 25.PA, lk 129, nr 26.PA, lk 129, nr 26.PA, lk 328, nr 68; lk 243, nr 201.PA, lk 313, nr 29.PA, lk 332–333, nr 86.143