Download (4Mb) - E-Ait

noaga kallale. 1384 On tõenäoline, et tava ametikaaslaste vm kaaskodanike pool õlut joomaskäia kujunes välja palju varem kui 16. sajandi lõpus, eriti arvestades, et Uus-Pärnu käsitöölistelei olnud tegelikult oma gildituba. Kui Tallinnas hakati 16. sajandi keskpaiku piiramakäsitööliste õigusi õllemüügil, 1385 siis Uus-Pärnust selliseid teateid pole.Uus-Pärnu käsitööliste kaubanduslikud harrastused ei piirdunud õllemüügiga. Näiteks mittesaksakäsitöölistel ei olnud lubatudki õlut müüa. Nagu võib järeldada Vana-Pärnu ja Viljandikodanikumäärustest, mis võitlesid ülesostjate vastu, tegelesid käsitöölised talupoegadelt kauba(vilja, lina) ülesostmisega ja vaheltkasuga edasimüümisega. 1386 Sama kehtis tõenäoliselt Uus-Pärnu kohta, vähemalt keelas kodanikumäärus talupoegadele (vilja)mõõtusid laenata. 1387 Ilmseltkindlustas niisugune väikekaubandus sageli palju arvestatavama sissetuleku kui käsitööliseamet. Olulist täiendust peatoidusele pakkus aia- ja loomapidamine. Kirjalikud allikad on selleteema koha pealt aga äärmiselt kidakeelsed. Ainult üks linnaraamatu sissekanne teatab põgusalt,et klaassepale kuulus linnas laut, kus sai pidada kahte lehma. 13885.5. SOTSIAALNE STAATUSKäsitöölised ei ole üheselt samastatavad linna keskkihiga. Varanduslikule seisundile vastavaltleidus neid ka linna ülem- ja alamkihis. 1389 Iseasi, millised ametid millisesse sotsiaalsesse javaranduslikku kihistusse kuulusid. Loomulikult oli käsitööliste kihistumine piirkonniti mõneti erinev, kuid leidus küllaldaselt ühisjooni.Erich Maschke järgi ei olnud Saksa linnades ainult manuaalse tööga tegelevad käsitööametidnii kõrgelt hinnatud kui need, mis tegelesid ka kaubandusega. Viimased tõusid teiste hulgastesile nii jõukuse kui ka sotsiaalse mõjukuse poolest. Käsitöötsunftide hulgas kuulusid ntlihunikud ja pagarid ülemkihti, samal ajal puitu töötlevad ametialad (ratassepad, treijad) seisidneist madalamal astmel. Ühe ameti majanduslik tähtsus linnale oli mõõtuandev tema kohamääramisel sotsiaalses hierarhias. Nii oli näiteks kangrute seisund sõltuvalt nende ametialatähtsusest linnale erinev, linakangrute seisund oli enamasti madal. Teenindust pakkuvadametid, nagu saunamehed, habemeajajad, olid käsitööliste hierarhia lõpus. 1390Tallinna materjalide põhjal liigitab Küllike Kaplinski kõrgemasse sotsiaalsesse kihti kullassepad,müntmeistrid; keskmisesse metallikäsitöölised, köösnerid, tislerid, maalrid, klaassepad,pagarid, mitmesugused raeametnikud; madalamasse kihti kuulusid lihunikud, rätsepad, kingsepad,kivisepad jt. 1391 K. Kaplinski rõhutab sealjuures, et linnaelaniku tegevusala ühiskondlikusttähtsusest sõltus peale muu ka tema varanduslik seisund. 1392 Selle järgi, milliseidametimehi valiti Tallinnas Kanuti, s.o käsitööliste gildi oldermanniks, kuulusid kõrgelt hinnatudametitesse: kullassepp, mündimeister, maalikunstnik, pagar, ammusepp, vasksepp, kingsepp,kalevišäärija, puunikerdaja, rakmesepp, rihmsepp ja sadulsepp. 13931384138513861387138813891390139113921393EAA, 711, l. 201–204p.Põltsam, Söömine-joomine keskaegses Tallinnas, lk 49.Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 113–114.PA, lk 344 § 21.PA, lk 167, nr 37: dat stenhus myt deme keller dat na deme have to synen dagen myt einen stalle to ij koyen.Engel, Die Deutsche Stadt des Mittelalters, lk 161.Erich Maschke. Die Schichtung der mittelalterlichen Stadtbevölkerung Deutschlands als Problem derForschung. — Städte und Menschen. Wiesbaden 1980, lk 165.Kaplinski, Tallinna käsitöölised, lk 74.Kaplinski, Tallinna käsitöölised, lk 75.Mänd, Tallinna Kanuti gild ja selle oldermannid keskajal, lk 145.155