Download (4Mb) - E-Ait

Näiteks oli enne II maailmasõda säilinud bürgermeister Johann van Lynthemi peremärgiga kivi,mis oli müüritud tema ehitatud kiviaida seina. 250 Küllap ehtisid Uus-Pärnus nagu Tallinnaskivähemalt jõukate kaupmeeste elamute majaesiseid treppe omaniku märki kandvad etikukivid.Kui wonhus tähendab kahtlusteta elumaja, siis stenhus’i puhul on asi keerulisem: see võibtähistada nii kiviaita kui ka elamut (ehk/või elamuna kasutatud kiviaita). Näiteks Uus-Pärnusturuplatsi ääres asunud rae steynhueß’is elas habemeajaja Jacob. 251 Ka koolimaja oli raelekuuluv stenhus, kus samuti olid eluruumid. Uus-Pärnu bursprake seadis tingimuse, et keegipeab magama stenhus’is või keldris (keller), kus hoitakse lina. 252 Keldris elamine võis Uus-Pärnus olla isegi päris tavaline, kuivõrd hansaruumis olid levinud elumajatüübina nn elukeldrid.253 Tallinnas olid need pooleldi maa-alused ruumid, mida köeti kaminast, mõnikord olisellise keldri kohale ehitatud pood kaubaluugi ja letiga. 254 Nähtavasti elasid elukeldrites peaasjalikultvaesed linnaelanikud. Nikolai kiriku raamatus on mainitud elamuna tasche’t, millekohta Heinrich Laakmann arvab, et tegu on maja nimega. 255 Viimane on jälle kahtlane, sestkirikuraamatus on nimetatud mitut tasche’t. 256 Mis tüüpi hoonega oli tegu, jääb parakuteadmata. See nimetus eksisteerib üksnes kirikuraamatus. On selgusetu, kas sellised ehitisedkadusid linnapildist või oli ühte teatud liiki majakeste nimetamine tasche’ks lihtsalt kirjutajasuva. Hansaruumile kõige iseloomulikumaks elamutüübiks peetakse bude’t ehk nn elupoodi.Viimase näol oli tegu diele-elamu miniatuurvormiga, mille pindala võis olla kõigest 25 m². 257Bude’sid on korduvalt mainitud ka Uus-Pärnu linnaraamatutes, kuid palju lähemat nendestteada ei ole. Tallinnas olid elupoed kõrvalhooneteta 1–2-korruselised kelderdatud kivimajad,mida köeti kaminast; bude’l olid klaasaknad ning lai kaubaluuk. 258 Siiski mitte igas bude’s eielatud, vaid leidus ka selliseid, millel olid puhtalt kaubanduslikud funktsioonid. Elupoodideselasid Tallinnas peamiselt käsitöölised. Uus-Pärnus olid mõned bude’d n-ö iseseisvad ehitised,teised jälle kuulusid elumaja juurde, nähtavasti selle tänavapoolse juurdeehitisena (vt ptk 5.4.2).Kui palju kasutati Uus-Pärnus bude’sid elamutena, on võimatu hinnata.Uus-Pärnust pole säilinud ühtki keskajast pärit elumaja, kuid vähemasti kirjalike teadete põhjalnähtub, 259 et linnakodanike, eeskätt kaupmeeste elamutena olid ka Uus-Pärnus levinud paljudelehansalinnadele omased alamsaksa elamutüübil rajanevad hooned. Hoonete kõrged sadulkatusedolid pööratud viiluga tänava poole. 260 Sellele elumutüübile olid iseloomulikud kapitaalselt väljaehitatud keldrid, maja esimesel korrusel asus suur koda (diele, forhus), selle taga köetav eluruum(dörnse). Eeskoda oli üldjuhul suur (60–100 m 2 ), seda valgustas 1–2 kõrget fassaadiakent.Nurgas oli lahtine mantelkorstnaga köök. 261 Suurkojas kulges soojal aastaajal valdav osa majaelanikeigapäevasest tööst ja tegevusest, see oli kasutusel kaubakontori, lao ja töökojana. Teineolukord oli külmaperioodil. Väidetavalt võis diele’s temperatuur hoolimata kaminaga kütmisest250251252253254255256257258259260261See hoone hävis II maailmasõjas, vt Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 191.PA, lk 174, nr 52.PA, lk 344 §14.Doris Mührenberg. Lübecker Kolloquium 1999 (Der Hausbau) – Zusammenfassung. — LübeckerKolloquium zur Stadtarchäologie im Hanseraum III: Der Hausbau. Manfred Gläser, Hg. Lübeck2001, lk 838.Küllike Kaplinski. Tallinn – meistrite linn. Tallinn 1995, lk 35.Vt Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 195.PA, lk 129, nr 25; lk 129, nr 25; samas nr 26.Mührenberg, Lübecker Kolloquium, lk 838.Kaplinski, Tallinn – meistrite linn, lk 34–35.Süsteemne käsitlus Uus-Pärnus arheoloogilistel kaevamistel välja tulnud elamutest ja hoonetest praeguveel puudub.Parek, Pärnu sajandeis, lk 17.Krista Kodres. Linnaelamu. — Eesti kunsti ajalugu 2. 1520–1770. Koost Krista Kodres. Tallinn 2005,lk 107. Vt ka Ulrich Müller. Regionalität unds die “Archäologie des Hanseraums”. — Nordosteuropaals Geschichtsregion. Jörg Hackmann, Robert Schweitzer, Hg. Helsinki, Lübeck 2006, lk 207–210.34