Download (4Mb) - E-Ait

tähendab “suurjalg” (liels – suur, kaja – jalg). 1319 Tõenäoliselt oli see mittesaksa nimekandev mees käsitööline, paraku ei selgu, mis ametit ta pidas.5.3.2. Tellitud töödVäikelinna käsitöölised tootsid peaasjalikult siseturu jaoks. Erialade arv ja spetsialiseeruminenäitab, kui paljudele ametitele suutis väikelinn ja selle lähem tagamaa kindlustada teenistuse.Väikelinna reaalsus oli, et ametid võisid ka välja surra, nagu juhtus tornikiivripanija ametigaUus-Pärnus. Isegi üllatav, kuidas selline meister üldse Uus-Pärnusse elama sattus. Vaidselliste käsitööliste nagu sepad, pagarid, lihunikud ja kingsepad toodangu järele valitses isegiväikelinnas pidev nõudmine, neile suutis linn järjepidevalt elatist pakkuda. Nendelelisanduvad veel ametimehed, kes olid linna palgal (kaalujad, suurtükimeister, kooliõpetaja jt).Käsitööalade vähesus ning kitsama spetsialiseerumise puudumine Uus-Pärnus tingisid, eteriliste tööde jaoks, nagu kellade või suurtükkide valamine, tuli otsida meistreid väljastpooltoma linna. 1320 Juhul kui kohapeal vajalikku meistrit ei leidunud, telliti ta kas mujalt kohale võiviidi tooraine teise linna meistri juurde või kasutati nn rändavate meistrite teeneid. 1321 Isegikui oma linnas oli vastava ala meister olemas, oli sageli ikkagi nii, et kvaliteetsemat töödtegid suure linna vilunud meistrid. Saksa ajaloolased on täheldanud, et väikelinlased tellisidsuurest linnast peamiselt luksuskaupu, et oleks kindlustatud toote kõrge kvaliteet, seevastuigapäevakaupade puhul rahulduti kohalike käsitööliste toodanguga. 1322 Uus-Pärnus kasutativõrdselt Liivimaa kõigi kolme suure linna, s.o Tallinna, Tartu ja Riia meistrite teeneid.Kui 1513. aasta põlengu järel ehitas Nikolai kirikule uue torni kohalik meister Pawel GosenichCampenist, 1323 siis pärast 1524. aasta tulekahju tuli vajalik meister tellida juba mujalt, sest Paweloli surnud ning rohkem tema eriala esindajaid Uus-Pärnus ei olnud. 1528. aastal töötas Nikolaikiriku torni ülesehitustöödel Karksi piirkonnast Johann Vincke mõisast tulnud meister Janos. 1324Tegu oli mittesaksa, s.o eesti meistriga, keda Heinrich Laakmann peab maal ringi rändavaksmeistriks. 1325 Janos töötas Uus-Pärnus kahel aastal. 1529. aastal sai torn valmis, tornitipp kaetiplekiga, ülejäänu katusekividega. Meister seadis kirikutorni üles ühe kirikukella ja seieritegakella. Linn tagas meistrile vajalike abiliste olemasolu, selleks hoidis ta oma kostil 4 puuseppaning vajadusel palkas veel päevatöölisi ja muid abilisi. 1326 Töö eest sai Janos tasuks 40 marka,teatava koguse soola ja heeringaid ning mõistagi kindlustati ta töötamise ajal prii kosti ja õllega.Et väljaõppinud meistrit oli võimalik leida mõisast, selle taga seisis mõisa kui olulise majandusüksuseareng keskaja lõpul ja varase uusaja algul. 16. sajandil algas Liivimaal küla- jamõisakäsitöö eraldumine. 1327 Mõis suutis tööd pakkuda kvalifitseeritud käsitöömeistritele, kellessuurte linnade tsunftid nägid endale häirivaid võistlejaid.1524. aasta tulekahju tagajärjel olid Nikolai kiriku võlvid sisse langenud. Kuigi linnas olimüürseppi, ei leidunud ometigi kirikut võlvida suutvat meistrit ja see tuli kohale tellidaTartust. Müürsepp-meister koos kolme sulasega saabus linna 1529. aastal suure paastu ajal.131913201321132213231324132513261327Vt PA, lk 127, nr 20; märkus nr 40.Sama kehtis teistes väikelinnades, näiteks Narvas telliti Tallinnast meister, kui kerkis päevakorrale telliselöövirajamine või kiriku võlvimine. Vt Süvalep, Narva ajalugu, lk 293.Enne 1464. aastat oli Uus-Pärnus (samuti Tallinnas ja Võnnus) käinud Rostocki meister Matthäus Davydja valanud seal 24-laevanaelase kella. Vt Laakmann, Das mittelalterliche Kirchwesen, lk 130.Reininghaus, Stadt und Handwerk, lk 13.PA, lk 189, nr 84.PA, lk 279, nr 1.Laakmann, Geschichte der Stadt Pernau, lk 77, 202.PA, lk 279, nr 1.ETA, lk 161. Vrd Niitemaa, Der Binnenhandel, lk 241.148