Download (4Mb) - E-Ait

4.6. KOKKUVÕTEUus-Pärnu suurkaupmees, tema äritegevuse mõõtmed ja iseloom ei erinenud põhimõtteliseltsuure linna kaupmehe omast. Põhiline erinevus seisnes asjaolus, et Uus-Pärnu kaupmees olisuhteliselt varakult loobunud Vene kaubahoovides käimisest, hiljem ka Vene kaubavahendamisest Lääne-Euroopasse. Tema keskendus Liivimaa põllumajandussaaduste ekspordile.Uus-Pärnu kaupmehele oli võtmelise tähtsusega talupojakaubandus, mis oli linnajõukuse alustala. Kõige tähtsamad ekspordiartiklid, mida kaupmehed Lääne-Euroopassesaatsid, olid teravili ning lina. Uus-Pärnu peamised kaubanduspartnerid Läänes olidvaadeldaval perioodil Lübeck ja mitu Preisi linna. 16. sajandi esimesel poolel tekkis agaLiivimaa siseturul kõva konkurents – suured linnad, väikelinnad, vasallid ja ordukäsknikud,kõik olid huvitatud vilja ja lina turustamisest Lääne-Euroopasse. Karmis konkurentsis kujunesorduaja lõpp Uus-Pärnu kaubanduselule raskeks allakäigu perioodiks.Uus-Pärnu kaupmeestel oli oma ametiorganisatsioon – kompanii, mis tekkis ilmselt 15. sajandialgul. Erinevalt suurtest linnadest koondas see nii kaupmehi kui ka vallalisi kaubaselle ninglinnas peatuvaid laevnikke. Kaupmeeste kompaniil, eeskätt selle vanematel oli sõna kaasaöelda linnavalitsemisel, nemad esindasid linnakogukonda. Samas ei olnud gildivanemapositsioon Uus-Pärnus nii kõrge kui Tallinnas või teistes suurtes linnades. Gildivanemaksolemine ei olnud näiteks tingimata vajalik eeldus raeametisse pääsemisel.Väikelinnas tegutsenud suurkaupmehed ei pruukinud jõukuse poolest Tallinna või Tartuomadele alla jääda. Uus-Pärnu kaupmehed kasutasid võimalusi oma ettevõtmistest teenitudkasumi investeerimiseks. Nad olid linnas suurimad kinnisvaraomanikud. Paljud raeametissekuulunud kaupmehed omandasid 16. sajandi esimesel poolel läänivaldusi. Kaupmehedinvesteerisid laste haridusse, sh poegade ülikooliõpingutesse. Nende majapidamine ja elutingimustetase oli kooskõlas üldise tarbimisharjumuste progressiga, mis omakorda oli seotudmugavuse ja isiksuse rolli osatähtsuse tõusuga hiliskesk- ja varauusaja Euroopas.5. PEATÜKK. KÄSITÖÖLINE JA KÄSITÖÖKesk- ja varase uusaja Liivimaa väikelinna käsitöölistest on andmeid napilt, säilinudkirjalikud allikad kajastavad enamasti tähtsamaid tegelasi, nagu raehärrad ja kaupmehed,paremal juhul kõige jõukamat osa käsitöölistest, nt kullasseppi. Väikelinnade käsitöölistekohta pakub arheoloogiline leiumaterjal kohati rohkemgi teavet kui arhiiviallikad. Selline olukordpole sugugi iseloomulik ainult Liivimaale, vaid on tavaline ka keskaja Euroopa teisteväikelinnade puhul. Tegelikult ongi just arheoloogilise ainese rikastumine näiteks Saksalinnade puhul märkimisväärselt edendanud käsitöö kui linna olulise majandusharu uurimist.1152 Et Eestis on viimastel aastakümnetel linnaarheoloogia jõudsalt edenenud, siis onkeskaja linna käsitöö uurimises samuti oodata edasiminekut. 1153Kirjalike allikate olemasolust johtuvalt on süvakäsitlus Eesti ala linnadest võimalik ainult keskajaTallinna käsitööliste kohta. Nimetatud teemal on kirjutanud kaalukaid uurimusi Küllike11521153Engel, Die deutsche Stadt im Mittelalter, lk 143–144.Hiljuti ilmunud käsitlustest vt nt Andres Tvauri. Pihkva pottsepad Viljandis ja Tartus 13. sajandil — EestiArheoloogia Ajakiri, 2000 4, 1, lk 21–30.; Krista Sarv. Tallinlase jalats 13. sajandil. — Eesti aastal 1200.Tallinn 2003, lk 225–231. Russow, Importkeraamika Lääne-Eesti linnades 13.–17. sajandil.131