Download (4Mb) - E-Ait

jutlustaja (undutzsche predicante) koha sisseseadmiseks. See võis toimuda 1530.–1535. aastavahel, kuid alles pärast 1545. aastat läks Plettenbergi annetus päriselt käiku. 588Ordu suhtumine reformatsioonisündmustesse ja usupuhastusliikumisse Uus-Pärnus oli üldiseltrahulik. 589 Pärast pildirüüstet oli komtuur koguni lepitaja rae ja linnakogukonna vahel. Näib,et ordu säilitas Uus-Pärnus isegi pärast reformatsiooni autoriteedi kirikuasjades. Komtuur olipeaaegu alati tunnistajaks ja nõusoleku andjaks, kui raad võttis vastu linna kirikukorraldustpuudutavaid otsuseid. Orduvõim oli ka vahendajaks kirikuküsimusi puudutavates tüliasjades.Selline vajadus tekkis näiteks Tylemannus Ymmenhußeni juhtumi puhul. Kloostrisse minnesrajas Ymmenhußen Gertrudi kirikusse vikaaria, mille ülalpidamiseks määras 36 marka aastas,peale selle pidid vikaaria ülalpidamiseks minema linapressi sissetulekud. Pärastreformatsiooni konfiskeeris raad selle sihtkapitali. Ymmenhußen aga kaebas ordumeistrile.1530. aastal soostus raad lõpuks Loeff van Loe vahetalitusel maksma niikaua, kuniTylemannus Ymmenhußen elab, Viljandi kloostrile 24 marka ning ülejäänud 12 markavaestele ja teistele puudustkannatajatele. 590 Uus õpetus ei jäänud ordule samuti võõraks. 1548.aastal oli Pärnu ordukomtuur juba tunnistajaks ja heakskiitjaks protestantismi vaimus vastuvõetud raemäärusele vastlamaskeraadide keelustamise kohta. Nõndasamuti andis ta omanõusoleku luterliku jutlustaja Hinrick Halle teenistusse võtmise tingimustele. See on igaljuhul tähelepanuväärne, sest ordu ja luterliku linna vahel pidanuks laiuma konfessionaalnelõhe. Tegelikkuses seda aga ei olnud. Kui ordumeister Wolter von Plettenberg oli veelveendunud katoliiklane, siis tema järeltulijad, nagu õigustatult märgib Paul Johansen, jäidvaid väliselt ja oportunismist lähtudes katoliku kirikule truuks, sest muidu oleksid nende riikja tulud kaotsi läinud. 591 Sisimas olid paljud neist luteri usu pooldajad, nagu ordumeisterHermann von Brüggenei (1535–1546). 592 Tänu reformatsioonile hakkas ordu vaimulik võimja mõju linnas siiski lahtuma. Uus ühine usk lähendas Liivimaa linnu omavahel.2.7. KOKKUVÕTEUus-Pärnu suhteid maahärraga 16. sajandi esimesel poolel iseloomustab orduvõimu suur mõju,mis avaldus linna valitsemises, jõudes välja isegi linna välise ilme kujundamiseni. Ordu oli omavõimukandjate ja ametnike kaudu tugevalt kaasatud ja integreeritud linnaelanike igapäevaellu.Selles olukorras oli linna ja tema elanike jaoks nii positiivset kui ka negatiivset, ühelt poolt olidordu võimukandjad ju kodanikele tänuväärsed krediidiandjad, eestkostjad, samuti äripartnerid.Teiselt poolt olid orduteenrid sageli tülikad ja ärritavad nähtused linnapildis. Veel määravam oliaga, et arvestatav osa Uus-Pärnu poliitilisest ja majanduslikust eliidist oli seotud orduga ningselliste isikute kaudu oli orduvõimul võimalik linnaelu oma kontrolli all hoida ja seda mõjutada.Samas ei olnud kaugeltki tegu linnakogukonna igasuguse iseseisvuse ja eneseteadvusepuudumisega. Julgelt astuti vastu ordukomtuurile, kui too tahtis endale kodanikega võrdseideesõigusi kauplemisel. On igati põhjust rõhutada orduvõimu positiivset mõju 16. sajandiesimese poole jooksul korduvalt tulekahjudes kannatanud Uus-Pärnu arengule, orduvõimult tulilinnale investeeringuid, laene ja annetusi. Reformatsiooniga öeldi lahti küll ordu vaimulikustülemvõimust, samas säilis ordu autoriteet kirikuasju puudutavate otsuste vastuvõtmisel.588589590591592PA, lk 201–202, nr 106.Vt ka Inna Põltsam. Reformatsioonist Uus- ja Vana-Pärnus. — Pärnumaa ajalugu. Vihik 1. Pärnu1997, lk 63–74.PA, lk 186–187, nr 79.Johansen, Vestfaali olemusjooned, lk 291.Johansen, Vestfaali olemusjooned, lk 292.69