Download (4Mb) - E-Ait

Uus-Pärnu rae arveraamat, õieti raearved sisaldavad peamiselt kulutusi ühe aasta lõikes, seejuureson sageli tegu ainult summa äramärkimisega, ilma kuluartiklite kaupa lahti kirjutamata.Kirjalikke ülestähendusi rae kuludest on säilinud alates 1526.–1558. aastani. Seejuures on1543. aastal sisseseatud pärusraamatu lõpus teated linna kulude kohta aastaist 1524/25–1555.Arveraamatu sissekanded pärinevad peaasjalikult kahelt kirjutajalt: 1539. aastani kirjutasenamiku sissekannetest bürgermeister Johann van Lynthem, 1543.–1558. aastani bürgermeisterNicolaus Barenfeldt. Et raamatuid ei täitnud mitte linnakirjutaja, vaid raehärrad, suures osasbürgermeistrid isiklikult, on väikelinna eripära. Kuigi arvepidamine oli arvehärrade ülesanne,jäi bürgermeistrile nähtavasti ülevaataja ja kontrollija roll. Lilian Kotteri väitel tuliTallinnas arvehärradel rae ees aruandmise kohustus alles 1510. aastal. Seevastu Riia arveraamatuison summeerimine ja ilmselt ka aruandmine palju varasem: aastasumma onolemas juba 1349. aastal. 685 Linna kulude kohta rae ees aruandmise tava oli Uus-Pärnusolemas, kuid pole teada, mis ajast see sisse seati. 686 Kindlat päeva arvehärrade aruandeesitamiseks raele ei olnud Uus-Pärnus välja kujunenud, tavaliselt toimus see aasta lõpul, kõigesagedamini ajavahemikul oktoobri lõpust detsembri keskpaigani.Olemasolevad Uus-Pärnu rae arved hõlmavad vaid 30 aasta pikkust ajavahemikku, samal ajalon Tallinna ja Riia arveraamatuid säilinud mitme sajandi jagu. Uus-Pärnu raearvete väärtustei ole sellegipoolest põhjust alahinnata, kuivõrd sellist arvepidamist pole säilinud teistestLiivimaa väikelinnadest. Tallinnas kujunes 1432. aastaks välja arveraamatupidamise vorm,mis jäi orduaja lõpuni püsima: ühte raamatusse on kronoloogilises järgnevuses kantudläbisegi nii sissetulekud kui ka väljaminekud, sisemine liigendus sama hästi kui puudus. 687Riias kehtis põhimõte noteerida tulud ja kulud kui mitte erinevatesse raamatutesse, siisvähemalt selle eri osadesse. 688 Alles 16. sajandil koondati Riia rae tulud ja kulud järjekindlaltühtede kaante vahele. 689 Uus-Pärnu arvepidamine järgib rohkem Riia traditsiooni, sisuliselt ontegu rae kulude ülesmärkimisega ühe aasta lõikes. Rae tulude kohta ülestähendused peaaegupuuduvad (vähemasti sellest raamatust). Ainult 1526. ja 1527. aasta kohta on peetud n-öTallinna stiilis arveraamatut: läbisegi on üles märgitud väljaminekud ja sissetulekud.Viimaseid on, tõsi küll, kirja pandud napilt. Arveraamatu n-ö eraldi osas on 1531., 1543. ja1548. aasta kohta samuti tulusid osaliselt ära toodud. Kui arveraamatusse tegi sissekandeidbürgermeister Lynthem, siis olid need üksikute kuluartiklite kaupa lahti kirjutatud. Kuikirjatöö võttis üle Nicolaus Barenfeldt, muutusid sissekanded väga kokkuvõtlikuks jaüldsõnaliseks. Alates 1543. aastast sisaldavad arved ainult kokkuvõtvat summat aasta jooksultehtud kulutuste kohta ning tähtsamate kuluartiklite loetelu. Ordumeistri endine sekretär onsissekanded küll kaunilt kirjutanud, kuid n-ö raamatupidamise vaimu õhkub nendest vähe.Pärast 1524. aasta tulekahju seadis bürgermeister Johann van Lynthem uuesti sisse pärusraamatu.Seejuures oli Lynthemi pärusraamatu pidamise süsteem kõigiti eesrindlik. Raamatusissekanded on tehtud tänavate ja majade kaupa, iga maja juurde on järjest märgitud sellegatoimunud tehingud. Tiina Kala uurimused näitavad, et näiteks Tallinnas mindi selliselesüsteemile üle 1466. aasta jaanuaris, kui linnakirjutaja Johannes tor Hove seadis sisse uuttüüpi kinnisturaamatu. 690 Sellega loodi esimest korda Tallinna rae asjaajamises süstemaatilineülevaade kinnisvarade kuuluvust puudutavatest tehingutest: sissekanded tehti tänavate kaupa,igale kinnistule oli oma leht. Varasemal ajal olid pärusraamatu sissekanded tehtud lihtsalt685686687688689690Kotter, Tallinna rae finantsid 15. sajandil, lk 12.Vt PA, lk 284, nr 8: Alle rekensschop synth gescheynn inn jegenwerdicheyt eynes gantzen raedes.Kotter, Tallinna rae finantsid 15. sajandil, lk 16.Kotter, Tallinna rae finantsid 15. sajandil, lk 14.Kotter, Tallinna rae finantsid 15. sajandil, lk 15.Tiina Kala, Linnakirjutaja, lk 115–116.82