Download (4Mb) - E-Ait

vanal foogtil Melcher van Galenil oli Uus-Pärnus teenija-majapidajanna Hille. 1254 Dam vandem Brami testamendis mainitakse samuti ühte teenijat. 1255 Nende teadete põhjal otsustadesvõis ühes linnakodaniku majapidamises olla keskeltläbi 1–3 teenijat. 1256 Uus-Pärnu linnakindlustusteehitus- ja taastamistöödel osalevatena on 1520.–1550. aastatel mainitud päeva- jaabitöölisi (arbeydz volk unnd dochloenernn). 1257 Näiteks Uue torni ehitusel osales 12 müüriladujatja 24 päevatöölist. 1258 See palgaline tööjõud võis olla pärit Uus-Pärnu eeslinna võilähema ümbruskonna elanike hulgast või hoopis sisse rännanud mõnest teisest linnast. 1259Põhilise osa palgatöölistest moodustasid eestlased ja mingil määral kindlasti ka lätlased. Samasei pruukinud sugugi iga teenija olla tingimata mittesakslane, s.o eestlane või lätlane.Sellid ja õpipoisid, kes elasid meistri juures, ei tule 16. sajandi esimese poole pärusraamatuistüldjuhul ilmsiks. 1533. aasta tulekahju Uus-Pärnus algas süütamisest, mille teostasid barbierknecht ja derne, neist esimene on identifitseeritav kui habemeajaja-sell. 1260 1540. aastatestpärit Tallinna rae kirjas Pärnu linnusekomtuurile mainitakse kullassepa selli Thomast (eingoltsmede geselle). 1261 Need on ka ainsad teated käsitöösellidest Uus-Pärnus enne Liivimaasõda. Seevastu 16. sajandi teisest poolest pärit Uus-Pärnu rae protokolliraamat annabmeistritest ja sellidest tunduvalt rohkem teavet, reeglina oli siis igal meistril mõni sell või õpipoiss.Enam kui tõenäoliselt kuulusid sellid ja õpipoisid ka 16. sajandi esimesel poolelenamiku käsitöömeistrite majapidamisse.5.2. KÄSITÖÖLISTE ELU- JA TÖÖRAJOONIDKeskaja linnas koondusid ühe eriala meistrid sageli elama ühte linnaossa. 1262 Tõsi küll, uuemateuurimuste järgi ei elanud ühe ametiala esindajad sugugi mitte kõik ühel tänaval, vaid pigempaiknesid laiali üle kogu linna. 1263 Samas ei olnud ka käsitööliste koondumine välistatud.Lübeckis oli nt Püha Katariina linnaosa käsitööliste elurajoon. 1264 Kuivõrd Uus-Pärnu arhiiviallikateston kasutada ainult pärusraamatud, s.t majade, mitte perede asukoha määrajad, siis eiteki päris õiget ülevaadet käsitööliste elurajoonidest ja nende muutumisest ajas. Teisiti öeldeson käsitöö sotsiaaltopograafiat Uus-Pärnu kirjalike allikate põhjal võimalik uurida vaidosaliselt. Uus-Pärnus polnud keskajal õigupoolest ühtegi käsitööliste või käsitööameti järginime saanud tänavat, köiepunujatest tulnud “köismäe” (reperbane) eeslinna osa resp. tänavanimetus välja arvatud. Sepa tänavaks nimetati Pühavaimu tänav ümber alles kuskil 16. sajandikeskpaiku. Samas väärib tähelepanu, et keskaja linnas ei pruukinud tänavanimed alati viidata12541255125612571258125912601261126212631264PA, lk 228, nr 165.PA, lk 178, nr 63.Uus-Pärnu raehärra Rother Wechmanni leibkonda kuulusid 16. sajandi lõpul peale tema ja tema abikaasaveel sulane (Clawes Peterßen), teenijanna (Anna) ning kaks eesti naist (Mall, Marrteh), lisaks käis ükseesti naine (Birrith) aeg-ajalt majapidamises abiks, EAA, 711, l. 263, 349, 350p–351.Vt PA, lk 279–295.PA, lk 286, nr 10.Vrd Süvalep, Narva ajalugu, lk 293.PA, lk 341.TLA, A. a. 11b, l. 162.Juliane Kümmell. Alltag und Festtag spätmittelalterlicher Handwerk. — Mentalität und Alltag imSpätmittelalter. Cord Meckseper, Elisabeth Schraut, Hg. Göttingen 1985, lk 79.Engel, Die Deutsche Stadt des Mittelalters, lk 153.Engel, Die Deutsche Stadt des Mittelalters, lk 153.142