Download (4Mb) - E-Ait

130 marka, aastase intressiga 12 marka. 912 Heinrich Beslingk ja Heinrich von Essen olidlaenanud raha Wyegant von Ahlenilt. 913 Protsendi peale rahalaenamine oli kaupmeestele üksmoodus oma kasumit tulusalt investeerida. See tegi võlakirjast omaette väärtuse, neid pärandati,kingiti, jäeti kaasavaraks. Nii ei nõudnudki 1553. aastal Tallinna kodanikelt Wyegant vonAhleni antud võlga sisse enam tema ise, vaid tema vennapoeg kui tema lähim pärija. Tallinnasuurkaupmehel Johann Selhorstil olid Uus-Pärnus nn korrespondendid, kes Lübeckist saabunudkaubalaadungid talle edasi toimetasid. 914 Tallinna siirdusid paremat õnne ja edu otsima niimõnedki kaupmehed või nende järeltulijad. Üks nendest oli Uus-Pärnu kaupmees Hans vanGulich. 915 Tallinna lahkus ka raehärra Diderich Muntz. 916 Vähemalt mingil eluetapil elas võitegutses Kersten Pilli (Pyll) poeg Christoffer Tallinnas, kus elasid tema ema sugulased. 917Aastast 1526 on säilinud huvitav kiri, millega Uus-Pärnu raehärrad Lammert Kallenberch jaDiderich Boese kinnitavad Tallinna raele, et Christoffer Pill ei ole päritolult mittesakslane. 918Seevastu Tartuga ei ole vähemasti Uus-Pärnu linnaraamatute põhjal vaadeldaval ajajärgulvõimalik täheldada mitte mingisuguseid kaubakontakte. Alles Uus-Pärnu rae protokolliraamat16. sajandi lõpust annab teada hollandlastest, kes ostsid Tartus vilja kokku jalaevatasid selle Uus-Pärnu kaudu välja. 919 Kontaktid Tartuga olid Uus-Pärnul orduaja lõpuln-ö käsitööalased ja kiriklikud.Linnaraamatu andmed lubavad arvata, et koostööd tehti ka Viljandi kaupmeestega. Näiteks oliChristoffer Broill 1542. a rukki eest võlgu raehärra Johann Krabbele ning Viljandi bürgermeistrileTonnies Fluggele 600 marka. 920 Viljandi kodanik Frantz Becker saatis kolm vakkarukist Viljandi mõõdu järgi Johann van Lynthemi juurde hoiule (upgeschuddet). 921 1550. aastalhakkas ta vilja tagasi nõudma bürgermeister Lynthemi lese uuelt mehelt Claus Brunsilt.Selgus, et Lynthem oli vahetanud rukki soola vastu (roggen an solte verbutet), see sool seisisBeckeri nimel tema juures juba ammu. Frantz Becker aga teatas, et tema pole vahetuseks lubaandnud. Uus-Pärnu raad andis õiguse Beckerile. Mitte ainult kaupmehed, vaid ka teisteseisuste esindajad ladustasid oma vilja Uus-Pärnu kaupmeeste juurde. Kirbla kirikhärraLorens Gerholt saatis Diderich Molleri juurde hoiule (upgeschuddet) 3 lasti rukist. 922 . Sellevilja andis Moller veidi enne tulekahju (1533) noorele Johann van Lynthemile, kellele olivõlgu. Riia õiguse järgi aga ei oleks ta tohtinud kirikhärra vilja selleks tarbeks kasutada.Johann van Lynthem nooremalt nõuti 1549. a see 3 lasti vilja välja ning Pawel Krumschakepidi oma kasuisa asjus Lynthemiga ise ära õiendama.Väärib tähelepanu, et see võlaasi võeti üles alles 16 aastat hiljem. Vahepeal olid surnud niiDiderich Moller kui ka Lorens Gerholt, viimase asemel nõudis võlga sisse Lihula foogt ClausSmet. Eespool mainitud Frantz Beckeri nõudmine Claus Brunsi vastu “viibis” sellega võrreldesisegi vähe. Becker asus vilja tagasi nõudma 1550. aastal, kui vilja vastuvõtja Johann van912913914915916917918919920921922TLA, B. D. 5 I b, l. 31.TLA, B. D. 5 I b, l. 47, 47p.Mickwitz, Aus Revaler Handelsbücher, lk 16.TLA, B. B. 48, l. 634, 634p.TLA, B. D. 5 I b, l. 50.PA, lk 42, nr 10.Roland Seeberg-Elverfeldt. Aus dem Alltag der Beziehungen Revals zu den livländischen Städten im16. Jahrhundert. — Reval und die Baltischen Länder. Jürgen von Hehn, Csaba János Kenéz, Hg. Marburg/Lahn1980, lk 252, nr 27.EAA, 711, l. 27.PA, lk 192, nr 88.PA, lk 220, nr 148.PA, lk 214–215, nr 138.107