Download (4Mb) - E-Ait

kuid vaevalt oli õlle tootmine ja turustamine Uus-Pärnus nii spetsialiseerunud nagu Tallinnas.1213 16. sajandil juurdus Liivimaal uus tööndusharu – viinapõletamine. 1214 Seda praktiseeritika Uus-Pärnus, vähemalt on 1551. aastal linnaraamatu ühe sissekande päisesse kirjutatudder branden winschen sake, paraku sellest sissekandest “põletatud viina juhtumi” kohta midagitäpsemat ei selgu. 1215 Naaberlinnas Vana-Pärnus määras maahärra Saare-Lääne piiskop juba1537. aastal viinapõletamise, nagu ka õlle ja mõdu pruulimise müügiks, ainult saksa soostlinnakodanike õiguseks. 1216Hansa- ja kaubalinna staatus nõudis mitme spetsiaalse käsitöö- ja teeninduseriala väljakujunemist.Uus-Pärnus kui merekaubanduskeskuses ei saanud läbi kandja (dreger) elukutsetatransporditöö ametite seas. Eriti läks kandjaid vaja soola ja vilja kaalumisel ja laevadelossimisel, nii olidki nende peamised töötandrid sadam ja vaekoda. Kandjad tassisid kaupuvaekotta, keldritesse, majadesse ja aitadesse. Uus-Pärnu kirjalikes allikates kandjatest suurt juttuei tehta. Üks kindel teade sellest erialast pärineb 1525. aastast, kui seoses aktsiisimaksukehtestamisega importveinile ja -õllele nõuti, et kandjad ei kannaks laiali kaupa, mille pealtpolnud aktsiisi makstud. 1217 Tõenäoliselt pidasid kandja ametit Uus-Pärnus nagu Tallinnaskivaldavalt eestlased. 1218 Mõistagi ei olnud Uus-Pärnus kandjaid nii rohkearvuliselt kui Tallinnas,kus 1529. aastal nõudis raad, et vaekojas oleks kokku 70 kandjat ja kui nendest ei piisanud, tuliappi võtta töömehi. 1219 Ühine oli aga nii Tallinnas kui ka Uus-Pärnus, et kandjaid iseloomustassuur füüsiline vastupidavus. Sellest tulenevalt kuulusid nad Tallinnas rae n-ö erisalka, kes pidijulgestama kohtuotsuste täideviimist, aitama tulekahjusid kustutada ning kaitsma avalikkukorda ehk täitma politseilisi ülesandeid. 1220 Samasugust rakendust leidsid kandjad Uus-Pärnus,kuigi esimene kirjalik teade sellest pärineb alles 1593. aastast, kui kohtufoogt saatis kandjadtooma ühte meremeest tema ette aru andma. 1221 1598. aasta teade samast allikast vihjab, naguviinuks kandjate vanem (der treger eldter mahn) täide ka kohtu määratud karistusi (piitsutamine).1222 Et linna timuka kohustusi täitsid kandjad, oli tegelikult vana tava ja tuntud kamujal, aga näiteks Riias vabanesid kandjad sellest põlastusväärsest ametist juba aastal 1466. 1223Arvestades kandjatele pandud politseiülesandeid, vajasid nad relvastust. Tallinnas kuulusidnende relvastuse hulka oda, kirves ja teised pikad relvad (ander lange were). 1224 Uus-Pärnusosteti 1530. aastal linnale hellebarde, mis võib-olla olid mõeldud just kandjatele. 1225Kaugkaubanduses kasutati abitööjõuna peale kandjate voorimehi, kuid Uus-Pärnu linnaraamatudvaikivad sellest ametist täielikult. Alles 16. sajandi lõpust pärinevast rae protokolliraamatusttuleb nende olemasolu linnas ilmsiks. On ebatõenäoline, et voorimehi varem Uus-Pärnus ei töötanud, pigem vastupidi – 16. sajandi lõpp näib nende ametile vaat et väljasuremiseajana. Nimelt selgub 1597. aasta sissekandest protokolliraamatusse, et linnas oli ametis nelivoorimeest (forleüdte) kahe vankriga (igaüks), nad kõik olid mittesakslased (s.t eestlased) ningelasid eeslinnas. Selgub, et voorimeestel oli Uus-Pärnus raske tööd leida, sest igal kodanikul oli1213121412151216121712181219122012211222122312241225Vt Põltsam, Söömine-joomine keskaegses Tallinnas, lk 49–51.Vrd Põltsam, Söömine-joomine keskaegses Tallinnas, lk 59.PA, lk 224, nr 155.PA, lk 28, nr 13.PA, lk 141.1598. aastast on lausa nimeliselt teada kolm eesti soost kandjat: Orikas Tonnys, Harrikas Tonnyes jaTeider Thomas, vt EAA, 711, l. 277p.Kaplinski, Tallinn – meistrite linn, lk 124.Johansen, Mühlen, Deutsch und Undeutsch, lk 158.EAA, 711, l. 94pEAA, 711, l. 263p.Johansen, Mühlen, Deutsch und Undeutsch, lk 158.Johansen, Mühlen, Deutsch und Undeutsch, lk 158.PA, lk 281, nr 2. 16.–17. sajandil muutusid hellebardid Euroopas populaarseks ihukaitse- ja paraadrelvadeks,vt Mäesalu, Haruldased relvad Haapsalu piiskopilinnuses, lk 69.137