Download (4Mb) - E-Ait

.4.2. SissetulekudUus-Pärnu käsitööline valmistas, nagu mujalgi tavaks, nii tellimuse peale kui ka vabamüügiks.Tema kliendid olid linna-, samuti ümbritsevate külade ja mõisate elanikud. Kaupamüüs käsitööline peale turu veel kodus või töökojas. Habemeajaja Jacob Blomensteeni majajuurde kuulus näiteks kivist poeke (myt steynenn boeden daer op), mis ilmselt oli meistripraksise pidamise koht. Kullasepp Johann Scharbowi maja juures oli kullassepa pood(goltsmedth boeden), nähtavasti oma toodangu müümiseks ja tellijate teenindamiseks. Uus-Pärnu rae 16. sajandi lõpu protokolliraamatust ilmneb, et nt kullassepad käisid tellimusitäitmas isegi tellija juures kodus. 1365 Keskaja linnas oli klientide pool kodus töötamisepraktika tegelikult laialt levinud nähtus, seda tegid nii rätsepad, kalevišäärijad, pruulijad,pagarid kui ka lihunikud. Nagu rõhutab Rolf Sprandel, ei olnud ilma oma töökojata käsitöölinekesk- ja varase uusaja linnas midagi erakordset. 1366 Veel oli iseloomulik, et üks käsitöölinepidas mitut ametit: pagar oli lisaks pruulija ja viljamüüja, kingsepp parkal ning seppvankritegija. Mida väiksem oli linn, seda enam esines taolisi topelt ameti pidajaid. 1367 Uus-Pärnus tegelesid kingsepad ka parkalitööga. Pole välistatud, et pagarid pruulisid õlut,vähemasti eraldi pruulijaid ei ole allikais mainitud. Nähtavasti täitis tornikiivripanija tellimusika väljaspool Uus-Pärnut, sest vaevalt suutis väikelinn pakkuda talle pidevalt tööd jateenistust. Samuti tundub tõenäoline, et ta tegutses samal ajal veel katusepanijana (naguVana-Pärnu bürgermeister Pawel Schmidt), kuivõrd tornikiivri ehitamise juurde kuulus sellekatmine pleki või katusekividega.Raske on saada ettekujutust Uus-Pärnu käsitööliste sissetulekutest. Linnavalitsus oli kahtlematakõige suurem tellija ja tööandja. Paraku ei olnud Uus-Pärnus sisse seatud sellist põhjalikku jaüksikasjalikku arvepidamist linna tulude ja kulude üle nagu Tallinnas. Seepärast on ka töölistelemakstud tasude kohta vaid üksikuid mitte eriti konkreetseid teateid, stiilis: 23. novembril1526 lubjaahju juures 41 marka 12 penni – müüriladujate, tööliste, puidu, savi, kosti, õlle jmseest. 1368 1531. aastal “kellamaja” valmistanud puuseppadele (u 2–4 meest) maksti 2 marka ja8 killingit, s.o 20–40 killingit mehe kohta, sepale ja puunikerdajale, kes aitasid kella ülesseada, kummalegi üks mark. 1369 Kui arvestada, et seesama puunikerdaja pidi oma maja eestmaksma raele 12 marka aastas, 1370 polnud üks mark kuigi märkimisväärne sissetulek. Seevastusmede Dirickile tasus raad 1526. aastal mitmesuguse sepatöö eest korraga üle 24 marga, millestpiisas tervelt kolme aasta üüri (8 marka aastas) lunastamiseks. 1371 Koolmeister ja organist olidühed linna poolt tasustatavad ametid. 1546. aastal sai koolmeister aastas 40 ja organist 50 marka.Mitte eriti kõrget tasu kompenseeris linna kindlustatud tasuta ülalpidamine (frige kost). 1372Bürgermeister Lynthemi mälestuste põhjal sai kumbki kaaluja aastas (1520.–1530. aastatel)palka 10–12 marka, 1373 mis polnud kuigi hiilgav sissetulek. See oli pool vaekojast laekunudtuludest. Lilian Kotteri andmeil maksti 15. sajandil Tallinnas kaalujaile keskmiselt 4 markaaastas. 1374 See on hämmastaval kombel veelgi kesisem sissetulek kui Uus-Pärnu kaalujatel.Samas laekus 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul Tallinnas kaaluraha keskmiselt 100–3001365136613671368136913701371137213731374EAA, 711, l. 336p.Sprandel, Der handwerkliche Familienbetrieb, lk 327.Reininghaus, Stadt und Handwerk, lk 12.PA, lk 292, nr 29.PA, lk 295, nr 38.PA, lk 175, nr 53.PA, lk 292, nr 29; lk 158, nr 12.PA, lk 288, nr 16.PA, lk 140.Kotter, Tallinna rae finantsid 15. sajandil, lk 95. Rukki hind oli 1482.–1500. aastal 20–30 marka 1 last,1519 oli rukki hind 30 marka 1 last, vt ETA, lk 247.153