Download (4Mb) - E-Ait

2.6. RELIGIOOSNE ELUEttekujutus ordu osast linnaelus oleks ebatäielik, kui jääks käsitlemata tema koht Uus-Pärnureligioosses elus. Kummatigi ei saa unustada tõsiasja, et tegu oli ikkagi vaimuliku rüütliorduga.Ordu osaks ei olnud sealjuures sugugi mitte ainult orduvendade pakutavad vaatemängulisedprotsessioonid suurtel kirikupühadel, ta oli palju tugevamalt põimunud linna usujakirikuellu. Uus-Pärnu Nikolai kiriku kirikhärra seadis ametisse ordu, tavaliselt oli tegu ordupreestervennaga. Ordult sai ta oma ülalpidamise, s.o 2 lasti vilja aastas. 569 Tõsi küll, preestervennaleoli see amet vaid tulukoht ehk prebend, mida ordu jagas, tegeliku hingehoiu töögategelesid alamvaimulikud. Juba “vanast ajast peale” oli ordumeister paika pannud, et Järvafoogt peab maksma Nikolai kirikule 28 marka aastas. 570 Eeslinnas asunud Maarja-Magdaleena kirik oli ordukirik. Sellest annab tunnistust juba asjaolu, et kui raad üritasreformatsiooni mõjul kirikuvarad – rendid, kinnistud – üle võtta, sattus ta konflikti komtuuriga.Nimelt toob 1537. aastal ordumeistrite nõunike koostatud retsess ilmsiks, et kuimuidu sai komtuur poole pärijateta jäänud varadest linnas, siis need kinnisvarad, miskuulusid, olgu linnas sees või väljaspool seda, Maarja-Magdaleena kirikule, langesid pärijatepuudumisel ainuüksi komtuurile. Ostnud Johann Duchelilt kõrtsi Maarja-Magdaleena kirikujuurde, tekkis kodanik Pawel Krumschakel ootamatult tüli linnusekomtuuriga. Komtuurivahetalitusel lahenes asi sellega, et Pawel pidi maksma aastas 1 marga linnusekomtuurile. 571Tekkinud konflikt näitab, et kiriku ümbruse maa kuulus ordule. Ordu kandis oma kiriku eesthoolt. Pärast 1533. aasta tulekahju annetas ordumeister 4 lasti linnaseid, mille müügist saadudtulu oli mõeldud ehitustöödeks Maarja-Magdaleena kirikus, kus leidsid nähtavasti tulekahjutagajärjel peavarju vaesed inimesed (dar dy armen luede inn lygenn). 572 1556. aastallammutati aga kirik sõjalistel kaalutlustel maha, mõistagi mitte ilma ordukomtuuri Loeff vanLoe nõusolekuta. 573 Ilmselt oli Püha Anna kabeli näol tegu samuti ordukabeliga, lähemadandmed selle pühakoja kohta paraku puuduvad.Uus-Pärnus polnud keskajal ühtegi kloostrit. Tõsi küll, 16. sajandi algul tehti katset asutadalinna konvent, selle algatuse juures ilmutas initsiatiivi ka ordu. 1505. aastal otsustatidominiiklaste ordu peakapiitlil määrata Uus-Pärnu uue konvendi asupaigaks (acceptamus locumS. Spiritus in civitate Perona, terra Livoniae). 574 Jutlustajavendade kavatsusi toetasid Karksifoogt Herman Ouelacker ja ordumeister Wolter von Plettenberg. 575 Konvendi asutamise plaanlanges 16. sajandi nn usulise ergastumisliikumise aega Liivimaal, kus ordumeister Plettenbergivõidud venelaste üle (Smolino lahing 1502) andsid tõuke uute vikaariate, kabelite ja kloostriteasutamiseks, seda nii kavatsuste näol kui ka tegelikkuses. 576 Usulise aktiivsuse tõusul Liivimaaloli laiem tagapõhi, nimelt haaras 1500. aasta paiku kirikliku elu õitseng ka ülejäänud Euroopat,eriti Saksa alasid. 577 Kui näiteks Rakvere kloostri rajamine sai teoks, siis Uus-Pärnusse jäi seeasutamata, sest see põrkus rae ja kodanikkonna vastuseisule (wolde sy nicht stath tho bawenneffte woenen in unnser stadt). 578 Uus-Pärnu kodanike vastumeelsuses jutlustajavendade ettevõtmisesuhtes väljendus tolleaegne suhtumine kloostritesse ja mungaseisusesse laiemalt. Justkloostrielanikud olid kogu kristlikus Euroopas avaliku kriitika objektid, halvustati nende569570571572573574575576577578PA, lk 145.PA, lk 304.PA, lk 207–208, nr 122.PA, lk 282, nr 5. 1.PA, lk 290, nr 26.UB II-3, Leonid Arbusow, Hg. Riga, Moskau 1914, lk 693, nr 931.PA, lk 305, nr 3.Leonid Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig 1921, lk 116–117.Vt Johannes Wallmann. Kirchengeschichte Deutschlands seit der Reformation. Tübingen 1985, lk 13.PA, lk 305, nr 3.67