Download (4Mb) - E-Ait

ning Johann Lohmülleri sõnul kaitsesid sellega kuradit. 1982 11. septembril 1533 kirjutab JohannLohmüller suure meelekibedusega hertsog Albrechtile: “Tallinn läheb koos Harju ja Viruvasallidega, Tartu oma piiskopiga, aga mitte keegi koos Jumalaga”. 1983 Keda aga võis toetada,kelle poole hoida Uus-Pärnu linnakogukond? Usutunnistuse poolest pidanuks see olemaWilhelm. Ka katoliku preestri kahtlustamine linna süütamises pidanuks tekitama vastumeelsustReinholdi suhtes. Uus-Pärnu linnavalitsus aga käitus täiesti vastupidiselt. Nähtavasti usuti sealtõepoolest Johann Droste sõnu, ja seda isegi aastal 1536, et süütamise taga olid Wilhelmitoetajad. Just sellepärast andis ordumeister Jurgen van Ungerni maja linna käsutusse.Et kiirendada oma paavstliku konfirmatsiooni saamist, saatis markkrahv Wilhelm 1533. a Jurgenvan Ungerni Rooma ja Speyerisse paavsti ja keisri juurde regaale vastu võtma. Reis ebaõnnestusning Wilhelmi piiskopiks kinnitus jäi saamata. 1534. a suri Ungern Padovas palavikutõppe.1534. aasta suveks oli Wilhelmi olukord lootusetult halvenenud, sest keiser Karl V nõudis omamandaadiga piiskopkonna restitueerimist, s.o tagastamist Reinhold von Buxhövdenile.Ordumeister Plettenberg oli aga teatanud, et vaenutegevuse jätkumise eest kannab vastutustainult Wilhelm. Selle peale Wilhelm loobus ning lahkus Läänemaalt. Toomkapiitel tühistasWilhelmi valimise piiskopiks. 1535. aasta juulis lõppes sõjategevus, kui Reinholdile alistusVigala linnus, kus Läänemaa vasallid Otto Uxkulli juhtimisel kõige kauem vastu pidasid. Sellegaoli Läänemaa “ususõda” lõppenud.Põhjuse nimetada seda konflikti ususõjaks annab Riia sündik Johann Lohmüller, kes vaebtoimunud sündmusi järgmiselt: et Riia peapiiskop pöördus koadjuutori otsingul just markkrahvWilhelmi poole, on Jumala määratud ehk jumalik ettehooldus, sest Jumal tahtis puhta jumalasõnakinnistumist ja tugevdamist Liivimaal. 1984 Kindlasti ei olnud tegu kitsalt Läänemaa sisekonfliktiga,sellesse olid kaasa haaratud lõpuks kõik Liivimaa tähtsad poliitilised jõud. Kuidpuhas “usukonflikt” see polnud, kuivõrd ei toimunud selget vastandumist konfessioonidepinnal. Ehk nagu on õnnestunult väljendanud Jürgen Heyde, näitas Läänemaa kodusõda, etkonfessionaalsed ja poliitilised eraldusjooned ei jooksnud Liivimaal paralleelselt. 1985 Küsimusei olnud pelgalt ühe või teise konfessiooni võidus, vaid tegelikult rohkemgi veel Liivimaakonföderatsiooni püsimajäämises. Läänemaa kodusõda näitas, kui konfliktiohtlikuks oli Liivimaasiseolukord muutunud reformatsiooni tõttu. Usutunnistust sai osavalt rakendada omapoliitiliste ambitsioonide rahuldamise teenistusse. Evangeeliumiusu vastasrinne oli Liivimaakatoliku kirikule truuks jäänud ordumeister Wolter von Plettenbergi valitsemise ajal täiestiselgelt olemas. Alles ordumeister Hermann von Brüggenei, kes oli vaid väliselt vana kirikupooldaja, võimule tulekuga olukord muutus. Konfessionaalsetel pingetel mängimine kaotasmõtte, kuid Liivimaa iseseisvuse säilitamise seisukohalt muutus olukord kriitiliseks.7.3.4. Kiriklikud olud vahetult enne Liivimaa sõdaPärast tahtmatut sattumist Läänemaa “ususõja” keerisesse järgnes Uus-Pärnu kirikuelus taasrahulik aeg. Kiriklikud olud ja kultuslik elu aga oli pöördumatult muutunud, keskaja kirikuhiilgus oli kadunud minevikku, saanud ajalooks. Juba visuaalne pilt kiriku interjöörist andistunnistust toimunud muutustest. Pühakute kultus taandus, kirikust kadusid kõrvalaltarid, enamei peetud ülal sealseid teenistusi. Oma senise tähenduse ja tähtsuse minetas almuste jagamine1982198319841985Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 470, nr 469; lk 467, nr 467.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 467, nr 467.Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534), lk 470, nr 469.Jürgen Heyde. “Das Wort Gottes und das Heilige Evangelium so zu predigen…, dass daraus Liebe,Eintracht, Friede und kein Aufruhr erwachse” Städtische Reformation und Landesherrschaft in Livland. —Nordost-Archiv. Zeitschrift für Regionalgeschichte. Aspekte der Reformation im Ostseeraum. Neue FolgeBand XIII, 2004. Lüneburg 2005, lk 287.215