Download (4Mb) - E-Ait

kui mingil perioodil tõusis eksporditava vilja kogus, seisnes probleem asjaolus, et kaugkaubanduskäis täielikult n-ö üle Uus-Pärnu kaupmeeste peade. Aadlikud, ordukäsknikud, Riiakaupmehed laevatasid oma vilja Uus-Pärnu kaudu välja, ainult et linna enda kaupmehed eisaanud sellest mingit kasu, Uus-Pärnu toimis ainult kui vahepeatuspaik, kauba ümberlaadimiskoht.890 Ka linnale tervikuna polnud sellisel arengul positiivset mõju. 1540.–1550. aastatelLiivimaa kaubanduselus toimunu andis Uus-Pärnu kaubanduselule raske hoobi. Raad kurtis (jamitte ilma põhjuseta), et kodanikud ja linn laostuvad. 891 Allakäigust annab tunnistust ka mitmehansakaupmehe pankrotistumine, samuti üksikute Uus-Pärnust lahkumine.4.1.4. Uus- ja Vana-Pärnu konkurentsUus- ja Vana-Pärnu vahelistest suhetest keskajal pole palju teada, kuid arvestades linnadelähedust, olid need paratamatult tihedad. Vana-Pärnu pärusraamatu teateil olid Uus-Pärnukodanikud mitmel puhul lepingute sõlmimise juures tunnistajateks. 892 Vana-Pärnu bürgermeistrileHinrick van Salmenile kuulus esinduslik kivimaja Uus-Pärnus. 893 Uus-Pärnu Pühavaimukirikul (ja/või seegil) oli naaberlinnas krunt, mille 1522. a müüsid vöörmündrid 15 margaeest Katteryne Mestackele. 894 Teateid on Uus-Pärnu rae ja kodanike antud laenudest Vana-Pärnu elanikele. 895 Suhteid oli kahe linna vahel ka käsitööliste tasandil. Enam kui tõenäoliseltkasutati vastastikku käsitöömeistrite teeneid. 896Hansalinna privileegideta Vana-Pärnust polnud Uus-Pärnule tõsiselt võetavat konkurentikaubanduses – küll aga vastupidi. Vana-Pärnu dateerimata bursprake’s leidub üks punkt, mis onotseselt ordulinna kaupmeeste vastu suunatud. Nõuti, et keegi ei võtaks Uus-Pärnu omadeltraha, soola või ükskõik millist kaupa selleks, et sellega linnas kasulikult äritseda või seda äramüüa. Need, kes tahavad millegagi kaubitseda, peavad ise endale kaupa ostma ja teadma,kuidas ennast kahjude eest kaitsta. Kui saadakse teateid ning tehingud tõestuvad, siis peab asjalahendmine jääma rae otsustada. 897 Vastava määruse vastuvõtmine pidi olema ajendatudreaalsetest oludest, s.t ordulinna kaupmehed üritasid küllap Vana-Pärnu (jae)kaubandust omakontrolli alla saada ja oma huvides ära kasutada.Pööre kahe linna suhetesse saabus 1540. aastatel, kui Vana-Pärnust sai esimest korda ordulinnalehäiriv konkurent kaugkaubanduses. Väärib tähelepanu, et mõned Uus-Pärnu kodanikudhakkasid 1540.–1550. aastatel huvi tundma kinnisvara vastu Vana-Pärnus. Toimus Uus-Pärnukaupmeeste väikesemastaabiline invasioon naaberlinna. Raehärra Peter Helwich (†1546) oliostnud oma naise sugulaselt Jurgen Nyneghalilt majaplatsi lepiku all. 1557. aastal müüs Helwichilese uus mees Jurgen Wolters selle kinnisvara teisele Uus-Pärnu kodanikule Berndt Fronesile. 898Uus-Pärnu kaupmehele Hans Prussele müüs Vana-Pärnu raad 1554. aastal 200 marga eestmaja. 899 Ka Uus-Pärnu raehärra Joachim Klemroggen oli ostnud millalgi ühe krundi Vana-890891892893894895896897898899Niitemaa, Der Binnenhandel in der Politik der livländischen Städte, lk 167.TLA, B. D. 5 I b, l. 41, 45.PA, lk 72, nr 53–54, lk 77, nr 74.PA, lk 175, nr 53.PA, lk 70, nr 44.Marthen Ryssenbeck maksis 1551 Uus-Pärnu raele 50 marka, PA, lk 77, nr 74. 1559 maksis CarstenDudynck 50 marka Uus-Pärnu kodanikule Tilman Dorrele.Johan van Ereffthen’il oli 1553 Uus-Pärnu kullassepa juures väärisasju, vt PA, lk 83, nr 93.PA, lk 111, § 19.PA, lk 93, nr 123, 124.PA, lk 87–88, nr 109. Tunnistajad Hans Prusse tehingu juures Harmen Doenhoff, Hans v. Lynthem,Jackob Loeysener, Tonyghes Wrangel. Nendest vähemalt Lynthem ja Loysener olid Uus-Pärnukodanikud.105