Mis on aeg? 3

liikunud inimese äraoleku ajal ( tegelikult kogu aeg ) vähemalt miljoneid kilomeetreid. Kui aga
inimesel on siiski soov tagasi tulla nö. „tõelisesse endisesse“ kööki ( mitte näilisesse endisesse
kööki ), kust ta mõni aeg tagasi lahkus elutuppa, peab ta sellisel juhul aegruumist „lahti pääsema“,
mis kisub pidevalt temaga ( ja kõige muuga ) kaasa. Kuid köögi tõeline endine asukoht on ruumis
jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt kaugeneb Universumi kosmoloogilise paisumise tõttu ).
Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga kaugele jäänud. Köögi „näiline“ endine
asukoht ruumis eksisteerib alati siis kui me seda mistahes ajahetkel külastame. Oluline järeldus on
see, et mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( ja ka tulevaste ) asukohtade külastamine „ruumis“ ongi
tegelikult juba oma olemuselt ajas rändamine.
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:
1. Liikudes näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul ajas
rändamist ei avaldu. Esineb ainult „tavapärane“ Universumis liikumine, mida me kõik
igapäevaselt teeme. Näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise periood, mis
tähendab seda, et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi suhtes ( mitte
Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda perioodi nimetatakse
saarose tsükkliks.
2. Liikudes tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul avaldub
ajas rändamine, sest kehtib ka erirelatiivsusteooriast tuntud printsiip aja ja ruumi üksteise
lahutamatusest. Ajas on võimalik rännata minevikku ja tulevikku.
Siinkohal ilmneb ka põhjus, et miks me ei saa ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas rännata. Seda
sellepärast, et aegruumi piirkondade tõelised endised asukohad ruumis eemalduvad meist pidevalt (
Universumi paisumise tõttu ) ja seepärast jäävad need meile lihtsalt kättesaamatuks. Kõik kehad
Universumis on liikuvas olekus. Näiteks planeet Maa teeb ühe täispöörde ümber oma kujuteldava
telje ühe ööpäeva jooksul. Seetõttu vahelduvadki Maal päevad ja ööd. Kõik planeedid, tähed, kuud
ja teised kosmilised kehad Universumis pöörlevad ümber oma telje ja pöörlemise käigus nad ka
liiguvad avakosmoses. Näiteks Maa teeb aastaga ühe täistiiru ümber Päikese. Samal ajal tiirleb
kogu Päikesesüsteem ümber Linnutee Galaktika tsentri. Galaktikad moodustavad parvesid, mis
liiguvad üksteisest eemale. Mida kaugemal on galaktika parv, seda kiiremini see meist kaugeneb.
Kogu Universum tervikuna paisub ja seda Suurest Paugust alates.
Eespool nägime seda, et Universum paisub tegelikult nö. „meetriliselt“. See tähendab seda, et
galaktikad „ise“ tegelikult ei liigu, vaid ainult Universumi ruumala suureneb ajas. See ongi
„meetriline paisumine“. Näiteks kahe galaktika parve kaugenemine üksteisest on nagu kahe punkti
vahelise kauguse suurenemine ruumis, mis esineb ka näiteks gravitatsiooniväljades ( ehk kõveras
aegruumis ): kahe punkti vaheline kaugus ruumis suureneb üha enam mingisuguse taevakeha
gravitatsioonitsentrist eemaldumisel. Seepärast kirjeldatakse Universumi paisumist ka meetrikaga.
Seda nimetasime eelnevalt Universumi meetriliseks paisumiseks või Universumi paisumise
meetriliseks mudeliks.
Kuid Universumi ruumala paisumist kujutatakse väga sageli ette just kera ruumala paisumisena.
Seejuures kera pinnal olevad kaks punkti ( oletame seda, et need on galaktikad ) kaugenevad
üksteisest kera paisumisel. Peab märkima ka seda, et Universumi paisumisel ei ole keset, kuid kera
paisumisel on see aga olemas. See on ka ainus erinevus. Antud kera paisumist nimetatakse füüsikas
Universumi klassikaliseks paisumiseks või Universumi paisumise klassikaliseks mudeliks.
123