Mis on aeg? 3

Kuid sellegipoolest on |ψ| 2 dV peaaegu võrdne tõenäosusega leidmaks osakest mingis asukohas
ruumis dV ehk dP~|ψ(r,t)| 2 dV. Viimase järgi saame võrrelda omavahel erinevates ruumipunktides
olevaid tõenäosusi.
Mikroosakeste süsteemi olekufunktsioonis ehk ( = ( ( on olemas näiteks
kaks osakest: ( ( , kus q 1 ja q 2 on koordinaadid. Osake või kvantsüsteem võib
olla kahes erinevas olekus, mida kirjeldavad vastavalt lainefunktsioonid ψ 1 (1) ja ψ 1 (2) . Sellisel juhul
võib osake olla ka olekutes, mida kirjeldatakse olekute ψ 1 (1) ja ψ 1 (2) lineaarse kombinatsioonina:
Ψ = c 1 ψ 1 (1) + c 2 ψ 1 (2) .
Kui aga ψ 1 (1) ja ψ 1 (2) ei ole ortogonaalsed, siis saab neist moodustada 2 lineaarset kombinatsiooni,
mis on omavahel ortogonaalsed:
Ĺ Ψ = c 1 Ĺ ψ 1
(1)
+ c 2 Ĺ ψ 1 (2) = c 1 λ 1 ψ 1 (1) + c 2 λ 1 ψ 1 (2) = λ 1 Ψ.
Koefitsentide c 1 ja c 2 mooduli ruudud
annavad vastavate olekute esinemise tõenäosused. Seda nimetatakse superpositsiooniprintsiibiks.
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused:
= ( + ( + = + + +
milles olev avaldis
+
on inteferents liikmed. Kaaskompleks on imaginaararvu vastas märk.
Superpositsiooniprintsiibi järelmiks on osakeste põimunud olekud, kui tegemist on enam kui ühe
osakesega. Omavahel ühenduses olnud kaks footonit ( näiteks on need kiiratud üheskoos välja
mõnest aatomist ) jäävad ühendusse ka mistahes suure vahemaa korral. See tähendab ka seda, et
samas protsessis tekkivate osakeste vahel kehtivad jäävusseadused. Põimunud olekud on
superpositsiooniprintsiibi järelm, kui tegemist on enam kui ühe osakesega. Superpositisiooniprintsiibi
järgi viibib footon mitmes olekus ühe korraga. Teaduskeeles öelduna seisneb
superpositsiooniprintsiip üksteist välistavate ehk ortogonaalsete olekute kooseksistensis.
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused.
Kvantpõimumise korral on mõlemad osakesed enne mõõtmist tundmatus olekus. Ühe osakese
mõõtmine annab infot ka teise osakese kohta. See tähendab seda, et ühe osakese mõõtmise tulemus
mõjutab teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Põimunud olekud
taanduvad mõõtmisel klassikalisteks olekuteks.
Kvantpõimituse korral ( mida mõnikord nimetatakse ka kvantteleportatsiooniks ) ei teleportreeru
osake otseselt ühest ruumipunktist või ajahetkest teise, vaid ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab
teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Seetõttu on kvantpõimitus
teleportatsiooni eriliik ( s.t. erijuht ) nii nagu oli näiteks aja dilatatsioon erijuht rändamaks ajas
tulevikku kui selle asemel saaks kasutada aegruumi tunnelit ehk teleportatsiooni. Kvantpõimitus
näitab väga selgelt kvantmehaanika tulenemist osakeste teleportreerumistest aegruumis nii nagu
seda näitab ka osakeste läbimine barjäärist teatud tõenäosuse olemasolul.
Ruumis liikuvat elektromagnetlainet võib käsitleda ka kui footoni liikumisena. Footoni käitumist
kirjeldab kvantmehaanika. Osakese käitumine aegruumis on tõenäosuslik ja sellest tulenevalt on
footonil kui osakesel lainelised omadused. Footonit kirjeldab tõenäosuslaine, mis „koosneb“
erinevate arvväärtustega leiutõenäosustest. Tõenäosuslaine amplituud määrab ära osakese
maksimaalse leiutõenäosuse. Kvantmehaanika seaduste järgi võib footonite tõenäosuslained olla
287