Mis on aeg? 3

sekundit. Kuid valguse võnkumise sagedus on umbes 10 14 Hz. Kiirguvas valguse laines jõuab selle
ajaga toimuda sadu tuhandeid kuni miljoneid valguse võnkeid. Footon, mida kiiratakse, on nagu
lainejada, milles võib sisalduda 10 5 -10 6 võnget. Valguse laine sagedus on teatavasti f = c / λ. Selle
järgi on võimalik välja arvutada ka footoni energia. Aja perioodi Δt, mille jooksul kiiratakse, on
nimetatud ka kestust, mille jooksul aatom on ergastatud. Aatomite kiirgumised kestavad lõpmatult
kaua ainult siis, kui ΔE läheneb nullile. Kuid kui ΔE läheneb lõpmatusele, siis aatomi kiirgumisaeg
Δt läheneb nullile. Mää-ramatuse seose tuletus osakese energia ja aja vahel näitab mõlema
määramatuse seose omavahelist seost ja ühist päritolu ( tulenevust osakese laineomadustest ).
Määramatuse relatsioonid on meie mikromaailmas üsna olulised. Näiteks klassikalise teooria
järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant aatomituuma kukkuma. Kuid
sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse seosed. Näiteks elektroni
asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu elektroni impulss suureneb.
Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni energia suureneb. Elektriliste
jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid seevastu määramatuse seosed
takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses teatud kindla
konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba eespool nägime, tulevad määramatuse seosed
lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste teleportatsiooni omadustest. Elektroni
„liikumine“ ümber aatomi tuuma on jällegi seotud tema pideva teleportreerumise omadustega
aegruumis.
Määramatuse seosed on üsna olulised ka kvantelektrodünaamika valdkonnas. Elektromagnetväli
on kvantelektrodünaamika järgi ka kui footonite kogum või nende voog. Elektriliselt laetud
osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles, et üks osake neelab
ühe footoneist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed vahetavad omavahel
footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult seisneb footonite kiirgamises ja
neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse virtuaalsetena. Neid virtuaalseid
osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See teebki need „virtuaalseteks“.
Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia suurem kui paigaloleval laetud
osakesel ( footonil laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse seadust. Kuid kui laetud osakese
poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud osakese poolt enne ajavahemikku
Δt=h/hω möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Reaalne
footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga piiramatult kaua.
Kahe punkti vahel, mille vahekaugus on l = cΔt, on virtuaalsel footonil võimalik anda vastastikmõju
ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude mõjuraadius võib olla mistahes suur, sest footoni
energia E=hω saab olla ükskõik kui väike.
Ka osakeste tekkimise ja kadumise ajavahemikku vaakumis ehk nende eluiga on võimalik välja
arvutada määramatuse relatsioonist osakese energia ja aja vahel.
2 Ajas rändamise tehnilise teostuse füüsikalised alused
Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja
nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud
305