Mis on aeg? 3

korraga nii kahes kohas kui ka kahes ajas. Antud katse tõestab seda, et üksik footon on võimeline
eksisteerima korraga kahes kohas ehk osakesed võivad olla delokaliseeritud. Footon eksisteerib
korraga ka kahes erinevas ajas. See lubab järeldada seda, et osakese aeg ja ruum on delokaliseeritud
ja fragmenteeritud. Kuid sellised osakese omadused on kooskõlas teooriaga, et osakesed
teleportreeruvad ruumis ja ajas. Sellest tulenevadki osakeste lainelised omadused nagu näiteks
difraktsioon ja inteferents. Näiteks arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja
ajahetke kohta, kuhu osake ( teleportreerumisel ) jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist
erinevad, kuid kõik need tõenäosused kokku annavad väärtuseks 1-he. Võtame näiteks tuntud pilu
katse. Osakese tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutabki see pilu, millest osake läbi läheb. See
tõenäosusjaotus ajas ja ruumis on nagu vee laine. Tegemist on osakese tõenäosuslainega, mis levib
ajas ja ruumis. See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega,
mis läbib samuti pilu. Tulemuseks on osakese laineline käitumine. Näiteks elektronil esineb
difraktsiooni nähtus, kui elektron läbib pilu. Just pilu laiuse ∆y täpsusega on määratud difrageeruva
elektroni y-koordinaat. Esimese difraktsioonimiinimumi järgi on hinnatav ∆p y :
∆p y = p sinθ.
Kuid optikast on ju teada seda, et sin θ = λ / ∆y ehk ∆y = λ / sinθ.
Seega:
∆p y ∆y = p y sinθ ( λ / sinθ ) = p y ( h / p y ) = h.
Siin on arvestatud ka seda, et osakese määramatuse relatsioonid tulenevad lainelistest omadustest.
Joonis 37 Osakese pilu
difraktsioon.
Mida suurem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese laineline iseloom. Kuid mida
väiksem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese korpuskulaarne iseloom. Lainelised
omadused esinevad nii üksikul osakesel kui ka siis, kui osakesi on väga palju. Näiteks C. J.
Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab difraktsioonipildi.
G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi
elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Ka niimoodi leidis De Broglie´ hüpotees hiilgavat
eksperimentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused
ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele λ, mis on
määratud avaldisega:
= =
kus h on jagatud 2π-ga.
Mikroosakeste juga tekitab difraktsioonipildi, mis sarnaneb tasalaine poolt tekitatud difraktsioonipildiga:
297