Mis on aeg? 3

tulemusena suureneb Universumi paisumiskiirus ajas. „Kauges“ tulevikus muutub y väärtus väga
väikeseks võrreldes lõpmatusega ehk läheneb ühele, mille tulemusena läheneb Universumi
paisumiskiirus valguse kiirusele c. Universumi paisumiskiirus läheneb sellisel juhul kiirusele c.
Universumi tegelik paisumiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Kuid Universumi
näiline paisumiskiirus on praegusel hetkel 74 km/s * (Mpc). Selline kiirus on SI süsteemis ( s.t.
ühikutes ) aga järgmine:
=
(
= (
milles galaktikate eemaldumiskiirus on x = 74 km/s = 74 000 m/s, vahemaa ruumis on y = 1 Mpc =
3,086 * 10 16 m * miljon = 3,086 * 10 22 m ja valguse kiiruse arvväärtus vaakumi korral on c =
300 000 km/s = 3 * 10 8 m/s. Kuna Universumi paisumiskiirus on palju kordi väiksem valguse
kiirusest ehk Universumi aeg ja ruum on teisenenud, siis seega peame leidma y ( s.t. gamma )
väärtuse, mis näitab meile seda, et mitu korda on Universumi paisumise kiirus aeglasem tegelikust
paisumiskiirusest ehk mitu korda on aeg ja ruum Universumis teisenenud ( y on kordaja, millel ei
ole ühikut ):
= = =
Füüsikaliselt tähendab see seda, et kui meie „igapäevaselt tajutavas aegruumis“ ehk tavaruumis K
on möödunud näiteks üks sekund:
=
siis tegelikult ( s.t. Universumist väljaspool olevale hüpoteetilisele vaatlejale ehk hyperruumi K`
suhtes vaadatuna ) on möödunud „kõigest“
= =
Viimases võrduses on t` nö. näiline aeg ( s.t. Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale kulgev
aeg ) ja t on tegelik aeg ( s.t. Universumist väljaspool olevale hüpoteetilisele vaatlejale kulgev aeg
). Sellest järeldub, et kui aeg on Universumis tegelikult möödunud üks sekund, siis näiliselt on
möödunud:
= =
milles t = 1 sek. Eelnevalt on arvestatud, et ühes aastas on 31 536 000 sekundit, kui ei ole tegemist
liigaastaga.
Järgnevalt näitame seda, et kuidas gravitatsiooniline aja dilatatsioon ehk seega gravitatsioonijõud
ja Universumi ruumi paisumine on omavahel füüsikaliselt seotud. See näitab kõige otsesemalt seost
masside poolt tekitatud aegruumi kõveruse ja ruumi kosmoloogilise paisumise vahel. Järgnev
matemaatiline analüüs on sellest, kuidas on aegruumi kõverus ( s.t. Newtoni gravitatsiooniseadus )
seotud paisuva ruumiga ilma tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat kasutamata. Näiteks
Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorias asendatakse aja dilatatsiooni võrrandis olevas ruutjuure
avaldises
=
79